Ei aja ERSO läbi ilma dirigendita ega koorimuusikafestival Pärdita

Arvo Pärt Foto: Vahur Lõhmus

Kell on seitse läbi 15 minutit, on õhtune aeg. Istun Kaarli kirikus üsna esireas ja ootan. Kell on kaheksa ja natuke ülegi, rahvas on kogunenud ja publiku sekka on jõudnud ka Arvo Pärt. Kirik jääb vaikseks. Rahvas plaksutab, saabub ERSO ja kohale jõuab dirigent Tõnu Kaljuste.

Üle tunni aja kestnud kontsert “Te Deum” tähendas tõelist muusikaelamust. Kontserdi esimeses pooles toodi kuulajateni mõned palad Arthur Honeggeri instrumentaalloomingust. “Symphony No. 2” köitis huvitavate meloodiate ja elevust tekitanud trompetisoologa. Helilooja lasi kuulaja fantaasial lennata.

Sümfoonia dünaamika ja kiired üleminekud lisasid filmimuusikaliku efekti, mis muutsid tõsise pala ka nooremale kuulajale nauditavaks. Mulle meenus lapsepõlvest multifilm, kus kass nimega Tom ajas taga hiirt nimega Jerry. Oli väga huvitav ja hoogsa filmimuusika sarnane.