Els Heinsalu: parem kaugel, aga omal moel olemas ja armastatud kui ligidal, aga olematu (2)

Els Heinsalu
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Els Heinsalu.
Els Heinsalu. Foto: Kasper Mäe / Virumaa Teataja

Lähedust ei mõõdeta meetrites ning meetrid ei pruugi seda kahandada. See, mida mõõdetakse meetrites või valgusaastates, on kaugus, kirjutab kolumnist Els Heinsalu. 

«Itaalia, Rooma, vanaema!» õhkas poisipõnn mu kõrval, kui Rooma lennuväljal maandusime. Eelmisest lahkumisest üksteist kuud möödas ning olime taas Itaalias; seekord vähem kui kolmeks nädalaks, ainult. «Anna andeks, et tüdrukud maha jäid,» pomisesin esimeste sõnadena ämma tervitades.

Ma ei ole kunagi kahetsenud, et ma abiellusin mehega viie maa tagant (noh, parem ikka kui seitsme maa ja mere tagant nagu muinasjuttudes); me lihtsalt sobime kokku. Ent ma olen kindlasti päris palju pisaraid alla neelanud selle pärast, et mul on nii tohutult kahju, et me lapsed saavad oma Itaalia vanaemaga nii harva ning nii lühikest aega koos olla. Oleks ma selle peale osanud mõtelda viisteist või vähemasti kümme aastat tagasi, siis poleks mul võib-olla olnud julgust hakata suhet ning hiljem kodu ja peret looma inimesega, kes ei rääkinud minu keelt, kes ei olnud pärit minu maalt, kes meie kohtumise ajal isegi ei elanud minuga ühel maal.

Minu õnn, et ma ei osanud selle peale mõtelda. Ühe eakate seas tehtud uuringu kohaselt pidavat inimesed oma elu lõpus kahetsema mitte asju, mida nad elus valesti teinud on, vaid asju, mida nad oleks tahtnud teha, aga ei julgenud.

Kui jõuludeks ja ülestõusmispühadeks saabub kaks suurt kastitäit kingitusi ja maiustusi, siis noomin ma oma ämma, et nii palju kingitusi ei tohi lastele saata ja peidan vähemalt pooled ära, et neid siis eri sündmuste puhul lastele tasapisi välja jagada... ent ma saan liigagi hästi aru, miks need kastid nii suured on.

Selliseid üle ilma laiali olevaid peresid on tänases maailmas rohkem kui kunagi varem. Ning nii mõneski peres on mõlemate vanemate vanemad kaugel. Meil on vähemalt ükski vanaema peaaegu lähedal; kui vaja või tahtmist, siis jõuab bussi või rongiga mõne tunniga ikka kohale. Kuigi jah, laste jaoks on ka see vahemaa suur. Aeg-ajalt tuleb mõni neist minu juurde, paneb oma väikesed peopesad peaaegu kokku ja ütleb: «Ma tahaksin, et me kõik elaksime nii lähedal.»

Selliseid üle ilma laiali olevaid peresid on tänases maailmas rohkem kui kunagi varem. 

Meie lastele meeldiks ilmselt selline kõik kolm põlvkonda ühe katuse all või vähemasti ühes külas peremudel; kõik, kes kallid ja olulised, peaksid olema kohe käe-jala ulatuses... Aga mõnes peres on lood vanavanematega koguni nii, et kõik neli elavad eri paigus, eri maadel. Nii et selles mõttes on meie pere lugu ju üsnagi lihtne ja selge.

Teisalt aga, inimesed, ka vanemad ja nende (täiskasvanud) lapsed, vanavanemad ja lapselapsed, võivad ka ühes ja samas väikelinnas elada, aga omavahel mitte läbi saada või üldse mitte läbi käia. Ma isegi olen üles kasvanud nii, et ei tunne oma isa, kuigi elasime kaheksateist aastat samas linnas, ega isapoolseid vanavanemaid. Kord leidsime postkastist näärikaardi, millele oli alla kirjutatud «vanaema Kaarmast». «Mis see vanaema Kaarmas teeb?» ei jõudnud me ära imestada. Meie jaoks oli olemas ainult üks vanaema ja tema elas Vinnis. Ning minu pere lugu pole midagi erakordset; mu abikaasa ja tema isa lugu on täpselt samasugune, ainuke vahe on linna suuruses. Sarnaseid lugusid on ilmselt tohutul hulgal.

Nii et parem siis juba kaugel, aga omal moel olemas ja armastatud kui ligidal, aga olematu. Õnneks on tänapäeval tänu teaduse arengule olemas internet, e-kirjad jõuavad kohale praktiliselt hetkega ning Skype’i kaudu on võimalik suhelda peaaegu nagu silmast silma. Lennukid lendavad ka muidugi, aga meie pere jaoks, kui me kõik koos reisime, on autoga reisimine tunduvalt mõistlikum lahendus ja laste Itaalia vanaema lihtsalt kardab lennukiga lennata. Nii me siis kohtumegi päriselt üksnes kord aastas – kolm päeva autosõitu, et kohale jõuda ja kolm päeva tagasi – aga vähemasti on need kohtumised alati rõõmsad.

Lähedust ei mõõdeta meetrites ning meetrid ei pruugi seda kahandada. See, mida mõõdetakse meetrites või valgusaastates, on kaugus.


Els Heinsalu on eesti füüsik ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia president. Heinsalu on tegelenud Browni liikumise ja difusiooni, doktorantuurist alates aga komplekssüsteemide uurimise, sealhulgas lingvistika ja ökosüsteemidega seonduvate probleemidega.

Kommentaarid (2)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles