/nginx/o/2018/08/09/11166012t1h568b.jpg)
Lääne- ja Põhja-Eesti merealad on teadupärast veelindude Läänemere–Valge mere rändekoridori olulisemaid osi. Mai keskel stardivad miljonid Põhjamere rannikuvetel talvitanud sukelpardid ja kaurid oma vahepeatustelt Läänemere madalmerelt ja lahtedelt, et enamjaolt sadade meetrite, isegi kuni paari kilomeetri kõrgusel suunduda kirdesse jõudmaks oma pesitsuspiirkondadesse tundravööndis ja põhjapoolses taigas ning Põhja-Jäämere rannikuil ja saartel.
See kojulend kulgeb peamiselt mere ja suurte sisejärvede kohal, aga aulide, sõtkaste, vartide ja vaeraste parvi põikab ka üle Eesti sisemaa, enamasti silmaga nähtamatus kõrgustes.
Nende rändurite hulgast jääb meile pesitsema murdosake. Eesti väiksemate meresaarte haudelindude hulgas leidub praegusajal mõnisada paari tõmmuvaeraid. Selle liigi käekäik pole kiita: ilmselt on suurkajakate rohkus ja neljajalgsete kiskjate suveks saartele jäämine pidevalt tõmmuvaera pesitsustulemusi kahandanud. Kui eelmise sajandi alul võis tõmmuvaera pesi leida ka Pärnu-, Lääne- ja Saaremaa mandriosade merekalda lähistel, siis poolesaja aasta eest enam mitte. 45 aastat tagasi leidus Eesti väikesaartel pisut üle tuhande tõmmuvaera pesa, seejärel üha vähem ja vähem, nii et 2013. aastal hinnati selleks arvuks kõigest kuni 300.
Tõmmuvaeras on sinikaelast veidi suurem ja tumeda sulestikuga – isased süsimustad, emased tumepruunid. Lennul paistab silma valge tiivaküüdus. Oma kodusaarte juurde ilmuvad vaerapaarid mai alul. Nagu partidel ikka, on pesakoha leidmine – kas kadaka- või magesõstrapõõsa varjus või tihedas kuluheinas – ning pesalohu vormimine ja kõrtega vooderdamine emalinnu osaks. Emavaeras muneb juuni lõpupoolel 6–11 valkjaskreemikat muna ja nopib oma alapoolelt iga munemise ajal udusulgi, mis aitavad nii soojust hoida kui ka mune kajakate pilgu eest varjata. Isane ujub saare ligiduses, olles kaasale seltsiks, kuni munemine kestab, ja seejärel veel paar nädalat emase harvade toiduotsingute ajal.
Pojad kooruvad juuli lõpul 30 päeva kestnud haudumise järel ja niipea, kui nad on kuivaks saanud, viib ema nad riburada vette. Võrreldes varemini pesitsevate partlastega, näiteks hahkadega, on poegade kadu sel teekonnal väiksem, sest hõbe- ja merikajakate pojad on sellal tuule tiibadesse saanud ja pesapaikadelt koos vanematega lahkunud. Nagu hahkadelgi, võivad mitu pesakonda ühte salka hoida. Poegade lennuvõimeliseks saamine tuurib septembri alguseni ja siis siirdutakse avaramatele veeväljadele.
Isased tõmmuvaerad koonduvad juulis salkadesse-parvedesse ja hakkavad madalal mere kohal lennates oma sulgimispaikade suunas liikuma. Hoopis silmapaistvam aga on isaste mustvaeraste sulgimisränne: nad lendavad suurte, isegi mitmesajalinnuliste parvedena rannast vähemalt kilomeetri kaugusel madalal vee kohal, nii et kaovad vaatleja silmist tihtipeale laineharjade varju. Need parved ilmuvad Soome lahe idasopi poolt, liiguvad piki lahte saartest ulgumere pool läände ja kaarduvad Osmussaare juures Hiiumaa suunas, edasi mööduvad Ristna neemest ja kalduvad Läänemere avaruste kohale. Seda rännet on loendatud ja kolme nädalaga saadud kirja kuni 400 000 mustvaerast; kuna loendati intensiivsema möödalennu ajal hommikul ja õhtu eel, siis võib arvata, et rändajaid oli mõnevõrra enamgi.
Massilise sulgimise piirkonnas Põhjamere kagunurgas Padumerel on loendatud paarsada tuhat sulgivat isast mustvaerast. Septembris hakkavad sinna jõudma ka emased ja noorlinnud. Viimastel aastakümnetel on liik hakanud talvitama ka Läänemere lõunaosas ja Taani väinades. Ka Eesti üha jäävaesemad mereosad pakuvad vaerastele talvitamisvõimalusi, mõnel aastal paarikümnele tuhandelegi tõmmuvaerale ja poolele tuhandele mustvaerale.
Vaerad söövad veepõhjal elavaid karp- ja koorikloomi. Tõmmuvaeras sukeldub nende järele enamasti kuni kümmekonna meetri sügavusele ja viibib vee all kuni kolmveerand minutit. Mustvaeras saab toitu hankida kuni 30 meetri sügavuselt. Tõmmuvaeras sukeldub sujuvalt, kuna aga mustvaeras teeb alul väikese hüppe. Vee all aitavad nad oma liikumisele pisut kaasa ka poolavali tiibadega sõudes.
Ohtusid on vaerastel peale pesi rüüstavate ja poegi söövate suurkajakate veel mitu: paljud takerduvad ja upuvad kalavõrkudes, jäävad õlikatku küüsi, saavad küttide saagiks jms. Tõmmuvaerad hülgavad tihtipeale oma pesi suvel saari külastavaid matkajaid peljates, nii et meie vabad merevood pole lindudele sugugi soodsad.