Heinast on saanud väärtuslik eksportkaup

Kristina Traks
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liiguvad jutud ka heina vargusest – kui juhtuvad olema rullid tee ääres, siis
kaubikusse mahub korraga just kaks rulli.
Liiguvad jutud ka heina vargusest – kui juhtuvad olema rullid tee ääres, siis kaubikusse mahub korraga just kaks rulli. Foto: Peeter Kümmel

Paljud loomakasvatajad on väga mures, sest pole saanud loomadele piisavalt heina varuda – hein ei ole põuaga kasvanud. Sellepärast on kõige tavalisemast heinast on saanud väärtuslik kaup, mille hind on mitmekordistunud, mida vahendajad suurtes kogustes ekspordivad ning mida ei häbeneta isegi heinamaaveerelt varastada.

„Veetsin just üsna unetu öö, sest mul oli kokkulepe, et saan osta 1200 rulli heina. Aga nüüd ütles müüja, et tema saab Norrast palju parema hinna ja kui ma sellist hinda maksta ei jõua, siis ta müübki sinna,“ ütleb Anija vallas tegutsev lihaveisekasvataja Jane Mättik. Viimasel ajal on ta kuulnud ka juhtumitest, kus heinarullid lihtviisiliselt heinamaalt ära varastatakse. „On selliseid, kellel on vähe loomi, ise nad heina ei tee, osta ei raatsi või ei suuda. Siis lihtsalt võetakse.“

Jane Mättiku Kuusiku talus peetakse üle 200 aberdiin-anguse tõugu lihaveise. Ta ütleb, et praeguseks ajaks on varutud plaanitust 40 protsenti vähem heina ning tõsiselt mõeldakse, kuidas sellest olukorrast välja tulla. „Võib-olla tuleb veel vihma ja saab sügisel silo teha. Igal juhul aga pean mõtlema karja vähendamise ja loomade praakimise peale,“ ütleb ta. Mättik, kes on ka Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse liige, ütleb, et kõige teravam on probleem just lihaveisekasvatajatel, aga ka lamba-, kitse- ja hobusekasvatajatel, kel pole heinale alternatiivi. Veidi lihtsam on olukord piimaveisekasvatajatel, kes saavad loomadele anda maisi.

Heina on poole vähem

Valgamaal Läti piiri ääres veiseid kasvatav Kalev Raudsepp sõnab, et loomadele on saadud teha vähe heina ja vast ainult pool, mis peaks praegu olema tehtud, on olemas. „Kevadel oli lootus, et kuigi esimene niide on vilets, siis ehk tuleb vihma ja sooja ning teine niide parem. Nüüd paistab, et teist niidet ei tulegi või on ta olematu,“ kirjeldab Raudsepp.  „Õnneks on meil mingil määral vana heina, see on praeguses olukorras väga abiks. Erinevad hädad käivad põllumajanduse juurde koguaeg ja üks leevendus nende üle elamiseks ongi see, et sul on varu.“

Üldiselt aga on olukord Raudsepa sõnul väga jama ja eriti nende jaoks, kes loomi aastaringselt laudas peavad. Nendel on ju vaja heinamaadelt saada kätte aasta toiduvaru. „Vanaaegsed karjakasvatajad, kes loomi suvel väljas peavad, on natuke paremas olukorras, kuigi ka karjamaad on tühjapoolsed,“ ütleb ta. „Kõige kavalam äriplaan on praegu, et müü kõigepealt loomad ja siis hein ka takkaotsa. Räägitakse müstilistest hindadest heinal ehk et rull maksvad 70-80 eurot. Tavalistel aastatel on see olnud 8-15 eurot. Ei saa küll aru, mismoodi on sellise söödahinnaga loomi pidada, sest ega ju liha või piimahind ei tõuse 10 korda.“

Bruno Engel Harjumaalt Lilli Agrost ütleb samuti, et heina on tavapärasest ca poole vähem. „Oma lihaveistele ja hobustele on meil küll juba hein tehtud ja lootus püsib, et saab sügisel ka veel silo teha. Kui muidugi vihma tuleb. Igal aastal oleme ka oma vajadusest üle jäävat heina müünud. Kuna kõik kulud on suurenenud ja oleme investeerinud ka uude tehnikasse, siis paratamatult on tõusnud ka heina hind. Ei majanda kuidagi ära 10 euroga rull, vaid pigem on meil hinnad samad, mis Soomes,“ räägib Engel. Praegu müüb ta heina 30 eurot rull (arvestamata käibemaksu ja transpordikulu – toim), pikaaegsetele klientidele veidi odavamalt. Engel ütleb, et telefon on punane vahendajate kõnedest, kes ostavad heina odavalt kokku ja müüvad selle mitu korda kallimalt Põhjamaadesse. „Vahendajatele ma küll ei taha müüa, pigem müün ise otse Soome, Rootsi ja Norra. Olen seda ka aastaid teinud, mul on seal juba ammused püsikliendid. Mul võib olla kahju Eesti loomapidajast, aga ma pean mõtlema ärimehena. Kui turul on hind selline, et Norra talu õuel maksab meie heinarull 100 eurot, siis nii on. Mõtleme ka, et see hind on koos kõigi kuludega ja heina transportimine on üsna keerukas ja kulukas.“

Heinaäri käib üle piiri

Jane Mättik ütleb, et heina ostetakse praegu väga aktiivselt kokku ja müüakse Eestist välja. Kui tavapärasel aastal saab loomapidaja Eestis heinarulli kätte ca 10 euroga, siis täna ostavad vahendajad neid mitu korda kõrgema hinnaga kokku ning müüvad omakorda siit edasi Rootsi ja Norra. Seal ulatub hind kohalikule kasvatajale aga juba 60-100 euroni rull. „Kuidas ma saan osta heina kordades kõrgema hinnaga, kui pole arvestanud sellise sisendi hinna tõusuga? Lihtsalt ei ole vahendeid. Eriti hullus olukorras on just põllupidamisega alustanud noortalunikud, kellel ei ole veel tekkinud reserve. Kui ta ei suuda loomadele osta sööta, tuleb talupidamine lõpetada.“

Kuusalu vallas tegutseval Ants Aamanil on 40 lehma ja hein nende jaoks tehtud, kuna maid on tal selle loomade arvu kohta mitmekordse varuga. „Minu loomad nälga ei jää ja natuke on heina ka müümiseks. Aga taeva poole vaatan ikkagi ja loodan vihma. Mu loomad käivad väljas ning võiksid septembriski karjamaadel söönuks saada, kuid tänavu annan juba praegu neile lisasööta, sest karjamaad on tühjad,“ räägib ta. „Heinaäri käib praegu suurelt. Vahendajad panevad Rootsi viimiseks rulle tuhandete kaupa kinni. 25 eurot saab heina müüja rulli eest vahendajalt, kuid Rootsi talumehe õuel maksab sama rull juba 100 eurot. On kuulda ka, kuidas heina varastatakse – kui juhtuvad olema rullid tee ääres, siis kaubikusse mahub korraga just kaks rulli. Neid siis müüakse hädasolijatele.“

Aaman leiab, et praeguse olukorra leevendamiseks tuleks kuni 400-pealiste veisekarjade pidajatele lehmatoetus kohe välja maksta, mitte teha seda jõulude ajal nagu tavaliselt. „Selle abil saaksid lehmapidajad osta ära sööda,“ ütleb ta. „Samuti on lausa häbiväärne, et meie riigil puudub juriidiline võimalus kuulutada välja eriolukord põllumajanduses. Lätis ja Leedus on see seadustega võimalik, aga meil puudub vastab seadus. Ja kuna meil seadust pole, ei ole meil ka kriisi ja mitte midagi ei saa teha loomasööda väljaveo vastu olukorras, kus seda oma loomadelegi ei jätku.“

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles