SELLEST SAAB varsti kümme aastat, kui vestlesin toonase sotsiaalministri Hanno Pevkuriga rehabilitatsiooniplaanidest. Kahe mu kolleegi pereliikmed olid taastusravist ilma jäänud, sest enamik selleks ette nähtud rahast kulus suurele komisjonile plaani eest tasumiseks.
Just olin suhelnud ka ühe ettevõtliku emaga, kes rääkis, kuidas ta autistist lapse pärast sellesama komisjoni ees käis. Aastatega oli naine end kurssi viinud nii poja tervisehädade kui ka nende leevendamise võimalustega. Suur oli ema imestus, kui ta mõne aja pärast saadud paberilt luges sõna-sõnalt seda juttu, mida ta oli komisjonile rääkinud.