Sädemete pilduja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Raigo Pajula

Kunstnik Jüri Arrak on veendunud, et igas inimeses on jumalik säde, see tuleb vaid üles


otsida ja hõõguma puhuda.

Tallinnas pole lund, on pime ja taevast kallab vihma, mille imepisikesed piisad muutuvad maandudes salakavalaks, lausa saatanlikuks jääks. Tänavad on tulvil mornide nägudega kiirustavaid inimesi ja isegi tuttavad näod tuhisevad mööda, justkui poleks me kunagi kohtunudki. Masendav!

Jüri Arraku ateljees on aga soe. Mis sest, et hämar, aga kuidagi valge. Ruumi ühes otsas troonib looja värskeim lõuend «Prohvet». Jah, Arraku taiesed on äratuntavad isegi siis, kui ta oma märkinimesi, kunagisest lasteraamatukangelasest Maivist alguse saanud kummalisi figuure ei kasuta.

Ateljee teises otsas on kunstniku töölaud, lõbusaks värvitud lauatelefon ja altar. Arrak süütab seal küünla. «Jõulud on ära labastatud,» nendib ta kahjutundega.

Kolleeg palus küsida: kui mõni inimene tahab jumalat otsida, siis millest ta peaks alustama?


Palve on tähtis. Hakkad sööma – leib, piim, supp –, mõtle vähemalt korrakski, kust see toit on tulnud. Palveta enne sööki. Ja õhtul, kui magama heidad, võid ju korraks käed kokku panna ning vaikselt omaette mõelda: aitäh, et see päev hästi läks. Et ma jalaluid ei murdnud. Ja kaitse mind, anna mulle häid unenägusid. See on vestlus omaenda vaimuga. Kui inimene jumalat ei usu, siis – räägi vähemasti iseendaga! See on ilus.

Olete öelnud, et kunst on usuga seotud.

Ja eriti just abstraktse mõtlemise võime.
(Mu kallis suurte kõrvadega Posse, koer, kes ära suri, temal sellist ajalugu, kultuuri ja mõistust ei olnud nagu meil. Tark loom, aga tema oli looma moodi tark.)
Inimesel on ju mõistus. Ta teab, et kunagi ta sündis, et kunagi ta sureb. Ja kuna ta sündis kultuuri sees, on tal ka usutunne.

Usutunne ja religioonid on kaks ise asja.
10 000 aastat tagasi oli inimestevaheline suhtlemine harv, lennukeid ju polnud, ja seetõttu tekkisid eri kultuurid eri maailmajagudes peaaegu isoleeritult ning see tingis ka erinevate õpetuste tekke. Teispoolsusest, jumalatest ja vaimsusest.

Võisin olla 35- või 40-aastane, kui see teema hakkas mulle lähenema, ehkki mul pole ilmutust olnud. On ju teatud rühm inimesi, kes seda ootavad, kes muidu ei usu, kui et jumal peab talle midagi näitama. Väga ilus ettekääne, aga otsi parem ise! On ju kirjutatud, et kes koputab, sellele tehakse lahti. Kujutatakse ette, et ta on meiesarnane olend, ainult et hiiglaslik. Minule on see kahjuks jama.

Mõtlev algenergia
Kuidas see teema teile lähenema hakkas?


Tänu kunstile ja kunstiajaloole. Kuna värvide ja vormide maailm on tundeeluga seotud. Puhas tundeelu on näiteks see, kui tormad röögatades värvipottide juurde ja pritsid need laiali, kui mõistuseterake enam ei tööta. Nii palju töötab, et üritad potid üles leida.

(Räägin vulgaarset juttu, jama tegelikult, aga katsun asja lihtsaimal moel selgeks teha. Kunstiteadlased seda eriti ei salliks. Aga see polegi kunstiteadlastele, vaid Arterile.)

Samas tuleb kuulata ka mõistuse poolt, teaduse saavutusi. Ma pole füüsikat ega keemiat õppinud, aga mind näiteks kohutavalt huvitab loodud maailma ehitus, sest Suure Paugu teooria haakub vägagi vana testamendi
algusega. Et jumal lõi maailma.

Jumal on aga minu jaoks mõtlev algenergia (edaspidi MAE – toim). Ei ole olend. Jumal ju ise ütles enda kohta, et ma olen. Et mul ei ole nime, mitte midagi.

(Tahan veel rõhutada, et mina ei tea midagi. Olen vaid ühte ja teist kuulnud, ja need asjad lähevad minu mõtlemissüsteemiga kokku.)

Kui vaadata aatomituuma, siis see on ju hõre. Kui kaugel on elektronid ja positronid üksteisest, kui võtta suhe nende massiga! Hõre värk, isegi kivi on hõre. Mateeria muundub aga energiaks, rääkimata sellest, et universumis on 70 protsenti tundmatut energiat. Nii et me oleme üsna algelised oma tunde- ja mõtteeluga.

Arvame isegi, et jumal on olend ja ei tea veel mis asju. Hiljem muutub see kõik mütoloogiaks, nagu muutus ka kreeka usund.

Sest miks kadusid Vana-Kreeka jumalad? Nad jäid jalgu! Meie ajal ette kujutada, et Olympose mäel on Zeusid ja Herad, tulevad kokku ja seksivad inimestega... Ilusad legendid, aga 2500 aastat tagasi võeti seda tõsiselt.

Millisena võiks tänapäeva inimene MAEd ette kujutada?


Aga siis ma küsin vastu, et kuidas sa elektrit ette kujutad. Et mööda juhet läheb midagi? Või vahid televiisorit – et kustkohast need signaalid sinna tulevad? Või – kes tunneb üksikasjalikult arvutit, mis seal sees on? Tunneme ju ainult nuppe!

Vaata, kui tahetakse midagi omaks võtta või teada, siis ei hakata urgitsema. Samamoodi nagu armud ühte inimesse, aga siis hakkad uurima, kas tal kõõma ka peas on. Tõeline jama, eks! Kui oled šampoonimüüja, siis on hea – jälle üks klient juures.
(Ma ei saa enam tõsiselt rääkida, ausõna, ma hakkan nalja tegema! Nihukesed asjad tekitavad minus huumorisoone!)

Kordan, mul on kunstniku, mitte teadlase süsteem. Kunstnik mõtleb nii: igavik ehk MAE on üks ja sama. Kuna me ei oska defineerida jumalat, ei oska me defineerida ka igavikku. Ateist ütleb, et juhuste kokkusattumisena tekkis Suur Pauk ja materiaalne universum. Ma ei oska sel teemal a-d ega b-d rääkida. Kui tekkis, siis tekkis. Teine variant on see: MAE lõi selle 15 miljardit aastat tagasi. Universumil on algus ja ilmselt ka lõpp, see on jumala asi.

50 aastat ateismi on teinud ikka kohutava töö. Nüüd olen alati rõhutanud, et usuõpetus peab koolidesse tagasi tulema. Ka mina õppisin koolis keemiat, ehkki see mulle ei meeldinud.

Keemiat pole teil elus ka vaja läinud?


Mis ma selle keemiaga teen? See ei meeldi mulle siiamaani, ma ei taipa sest midagi – molekulid, aatomid...

Inglite puudutus
Olete ühes oma essees ära toonud kolm inglite hierarhiat. Millised on olnud teie kontaktid nendega?


See võib olla see, et maailmasüsteemi teatud ehitustest ja asjadest antakse meile aimu. Inglid...
(Jälle see sõna «ingel»... Kohe tiivad seljas ja lendab! Ei ole niimoodi see asi! See on niivõrd koomiline, ka kaubamaja aknal lendavad!)

...on MAE erinevad astmed. Energia aste, tasand, kuhu oleme jõudnud, annab meile infot maailma ehitusest. Ja miks ma selle essee lõpetasin nii, et usk ja teadus peaksid ühinema?

... ja et «usuteadus» on ilus sõna?
Sest usk ja teadus peavad ühinema. Inimeseks olemine on nii teadus kui ka usk.
Jube paljud seigad maailmas on usku diskrediteerinud. Võimurid on seda valesti kasutanud, usu nimel on väga palju sigadusi tehtud. Inimestki solvata on väga lihtne, aga pärast viga parandada kohutavalt raske, kui üldse võimalik.

Nii et see inglite hierarhia on minu jaoks inimkonna maailmast teadasaamise astmed. Vana-Kreeka teadus ja filosoofia arenesid nii, et need on meile siiani tähtsad, aga usund jäi maha. Zeusid, Herad ja Poseidonid, hark käes ja kala otsas... Aga nad jäid mütoloogiasse, Punamütsikese tasemele. Nii tekkiski lõhe teaduse ja usu vahel. Ja miks tuli kristlus Kreeka kaudu Euroopasse? Sest pinnas oli selle vastuvõtmiseks valmis, seal oli vaja teist usku. Sellist usutaset, mis teadmistega enam-vähem kokku läheks.

Sealt hakkaski mul ketrama mõte, et teaduse ja usu harmooniline ühendus peaks inimkonna tulevik olema. Ma näen seda ette, aga ma pole mingi prohvet, jumal hoia! Aga ma näen ette seda võimalust. Ja siis tekivad maailmakultuuris uued kõrghetked. MAE reguleerib seda asja. Ja ausõna, ma ei tea, miks ta seda teeb. Ja üldse on raske öelda, miks on universum loodud.

See oli mulle pähkel – mis pagana jama see nihukene on? Aga siis sain just selle lausega pihta, et inimene on loodud jumala näo järgi sellepärast, et meil on jumalaga mingid ühised omadused. Leidsin, et ainuke ühine omadus on mõtlemisvõime. Abstraktse mõtlemise võime – meil muidugi madalal tasemel – aitab meid natukenegi kas või teiega siin jumala üle arutleda.

(Minu kallis koer seda ei saanud, kuigi ma armastasin teda.)
Ühesõnaga – MAE reguleerib ja juhib meid. Inimene mõtleb ja jumal juhib – nii ju öeldakse, pillume neid sõnu, aga tegelikult ju ongi nii!

Millal järgmine usu ja teaduse kõrghetk saabub?

Vaat, me ei tea ju, kuhu teadus läheb.
(Noh, nüüd ma hakkan juba tundmatus vees ujuma. Kuigi eriti ma ujuda ei oska. Ja eriti julge inimene ma pole, olin 12-aastane, kui pidin üle jõe ujudes ära uppuma. Koolivend tõmbas veest välja. Veehirm tekkis.)

Praegu rebib teadus end usust kaugele lahti ja peab nüüd jõudma punkti, kus üksinda edasiminek on meile hädaohtlik. Inimesele kui olendile.

Oleme ju kõik fantaseerinud, et võib tulla robotite maailm ning tehnoloogia võtab võimu üle ja trullallaa. Olen isegi mõne sõbraga fantaseerinud, et võib-olla leiutatakse ideaalne seksipartner. Mehhaaniline. Sest inimesel on erogeensed tsoonid ja kui neid oskuslikult erutada – neid tsoone roboti abil –, siis võib juhtuda sama, mis, nagu olen kuulnud, toimus India vabadussõja ajal.

Üks moodus, kuidas vangilangenud Inglise ohvitsere piinati, oli see, et nad erutati surnuks. Süda lõhkes kohutavas naudingus. Kui kujutada tehnoloogiat ette nõndamoodi, et see hakkab asendama teist inimest, toob sulle söögi lauale ja kes teab, mis jamasid ta veel teeb, siis võib-olla tuleb eetiline piir ette. Võib-olla siis tuleb usk järele.

Ma ei tea, see on MAE probleem, kuidas tema tahab, ta andis inimesele võimaluse valida hea ja kurja vahel ja võib-olla ta jälgib, kui kaugele võib üks puhas bioloogiline mõistuslik konstruktsioon liikuda. Et kus see piir on, kus kumm katkeb. Aeg-ajalt saadab MAE meile mõne õpetaja, aga inimesed ei pruugi teda vastu võtta, ei tunne ära.

(Aga huvitav on teiega arutada. Kusjuures ma ei häbene niimoodi rääkida. See on minu meelest normaalne, see on mõtlemise treening, mitte teab mis halb tegevus.)

Sädemed hõõgugu
Kas teile ei tundu, et meie kirikuelu on ajale jalgu jäänud?


Ega usuga ole midagi katastroofilist kah juhtunud. Kirkuskäimist ju ikka on ja usk – ma pole isegi uurinud, kui paljud inimesed... Aga usuga on nagu KGBga, ega ei tea ju, kes on usklik, nagu me ei teadnud, kes on koputaja. Inimesed ju lausa häbenevad öelda, et nad on usklikud. Häbenetakse! See on juba niimoodi, et äkki sõbrad hakkavad kõõrdi vaatama.

Ilmselt usuhullude tõttu, kes loovad stereotüübi.
(Lõbustatult.) Nagu mina või? Ei, mina ei ole hullunult kuulutaja, mina püüan lihtsalt mõistuse ja usu kokku ajada. Ma ei lähe tänavanurgale jutlustama, need on teistmoodi inimesed.

Olete kirjutanud, et prohvetid on sõltlased.

Jah, nagu alkoholi- või hasartmängusõltlased. Aga prohvet ei suuda vait olla, ta on tõesõltlane, tahab seda kõigile kuulutada. Aga tõel, paraku, ei ole enamasti süsteemi. Erinevalt võimust, mille ümber keerleb lakeide kari. Kummardajad ja pugejad. Ja loomulikult nemad tavaliselt võidavad. Meie ajal pannakse prohvet aga vangi või tapetakse ära.

Mille sõltlane on kunstnik?

Ma pole sellele mõelnud. See on elukutse, mida inimene teeb töötunnitasu arvestamata. Ta ei jahi au, kuulsust ega varandust. Labane väljend nagu töönarkomaan pole kah nagu päris.

Viimase saja aasta kunstist on üldse keeruline rääkida. Sest kui sul on kunstikriitikute,
-teadlaste ja -poliitikute seas sõpru, saab sind alati üles kiita. Eriti kui tulevad trendid nagu bad painting ehk halvasti maalimine.

(Väga kihvt, eks ju? Mida halvemini teed, seda parem oled! Olen seda siin-seal vihjanud, aga mis see minu jutt loeb...)

Kunstnikul peavad enda sees olema vaimsed piirid, et igasugust sitta sa kunsti pähe ei müü. (Muiates.) MAE madalama ingli taset peab tunnetama.

Teil on kaks maali, mida te iialgi ei müü – «Takso» ja «Laava».
Jah, sest see on minu eluga seotud, pole n-ö vabad pildid. Tehtud 1966. aastal. «Laava» on seotud mäetehnikumiga, eluga maa-aluses kaevanduses. «Takso» on seotud ajaga, mil töötasin Leningradis taksojuhina. Mõtlesin, et teistele inimestele ei ütle need suurt midagi, võib-olla kingitakse hiljem muuseumile, kui muuseum tahab.

Aga kes on Maiv?

Maiv on vaim, esimene ja tagumine täht tuleb ära vahetada. Vene ajal ei tulnud keegi selle peale. Sain selle lasteraamatu kirjutada vaid tänu kompositsioonile, nagu oleks kõik toimuv unes nähtud.

Nägite und, et suur kollane Maiv pani unes maja aknaluuke kinni?

No kus ma siis und nägin! See jutt oli vaid selleks, et asja avaldada saaks. Poolsürrealistlikke tegelasi ei saanud Nõukogude ajal muidu kujutada kui vaid läbi unenägude.

Kuidas siis päriselt oli?

Päriselt polnud midagi, see on minu fantaasia!
(Te juba arvategi, et olen sant, hull valmis! Et kuidas päriselt oli?! Kas ikka kolistas luukidega?)
Mul on lihtsalt assotsiatsioone tekitav mõistus. Võin igast vormist uued välja aretada. Nagu Priit Pärn.

Kirjastusel Kunst oli käsil väikeste laste raamatute seeria. Ja ma mõtlesin, et kirjutan ka, proovin, kas ma suudan. Minu mäetehnikumi haridus ju eriti kirjandust ei soosinud, meil oli eesti keelt üks tund nädalas. Aga tulin toime, sõber Vaino Vahing lõi masinaga teksti ümber. Päris lõbus oli.

(Igatpidi, Vahinguga. Mul on Vaintsist kahju, tema lõpp oli väga vilets. Jõi ennast ikka täiesti sandiks.)
Kujutasin lihtsalt ette, et üks kuju seal minu Panga-Rehe talus elab ja aitab poisse, nad olid siis veel väikesed. Tahtsin, et oleks moraliseeriv – et ärge kaevu ronige, kukute kaevu, ja Maiv aitas kaevust välja. Ja ärge maa alla koobastesse ronige, jääte sinna kinni, ja Maiv, muttide kuningas, jälle aitas.

Pärast seda soovitati mulle, et sul ju tegelane – nagu Miki-Hiir – olemas, tee veel!
Praegugi eksisteerib see Maivi kuju mu töödes edasi, aga mitte enam minu viimases pildis. See on «Prohvet».

Nüüd olen jõudnud oma arust nii kaugele, et vertikaalses süsteemis, mis seotud inimese ja MAEga, mul suuri vormimuudatusi ei ole. Püüan neid enam-vähem realistlikena teha. Aga inimestevaheline horisontaalne maailm on maalitud n-ö vana süsteemiga. Nagu «Prohvetki».

Mis on päris lõpus?


Pärast surma? (Muigab.)
(Ma ju ütlesin, et ma pole ilmutust näinud!)
Arvan, et ilmselt on meiski MAE osake, mida võib nimetada jumalikuks sädemeks. Oma elu ja tegevusega võime selle kas kustutada või hoopiski hõõguma puhuda. Pärast surma see osake lahkub meist, ja mis edasi toimub, seda me ei tea.


Paradiisi ja põrgu mudelid oleme ise loonud, aga need on kasvatusliku iseloomuga. Teispoolsuse energiasüsteemid on aga nii erinevad...
Pole mõtet juuksekarva lõhki ajada. Peab lihtsalt püüdma paremini elada. Natukenegi kümmet käsku täita.


CV Jüri Arrak


Sündinud 24. oktoobril 1936 Tallinnas.
1966 lõpetas ERKI metallehistöö erialal.
1972–1973 kunstnike liidu graafikasektsiooni esimees.
1982–1987 kunstnike liidu maalisektsiooni esimees.
1996–1997 Tartu Ülikooli kutsutud professor kaunite kunstide alal.
Aastast 2003 Euroopa Teaduste ja Kunsti Akadeemia liige.
Kollektsioonid Kumus, New Yorgi moodsa kunsti muuseumis, Krakowi rahvusmuuseumis, Tretjakovi galeriis, Ludwigi kunstimuuseumis, Randersi kunstimuuseumis jpm.
Pälvinud 14 suurt autasu, teiste hulgas Valgetähe teise järgu ordeni.
Personaalnäitusi 90.
Olnud abielus Urvega, kasvatas kaht poega. Praegu abielus Ivi Arrakuga.

Teised Jürist

Ivi Arrak

abikaasa

Hindan Jüri tugevust, ta läheb kõiges sügavuti. Motivatsioon on tal alati kõrge olnud ja tahe tugev. Jüri on ka mõtleja, otsija ja filosoof ning me saame asjadest ühtmoodi aru – eriti hommikuses kohvilauas on meil lõbus. Oleme mõlemad emotsionaalsed, nii et tülitseme kah vahel, aga anname ka andeks.
Maalimagi hakkasin tänu Jürile. Praegu on mul Tartus väljas juba neljas isikunäitus.

    Tagasi üles