Ly Lestberg: pilt on vaatamiseks

Kärt Hellerma
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Töö näituselt fotohoovis: «Poisid».
Töö näituselt fotohoovis: «Poisid». Foto: Ly Lestberg

Fotomuuseumi fotohoovis, kus kunagi jalutasid raevangla vangid, on väljas näitus «____ ____ __________», kus Ly Lestberg pakub põnevaid kulgemisi erinevate väljendusvahendite piirialadel. Muuseumi väikesest siseõuest on saanud mõistatuslik salaaed, kuhu kunstnik on kihiti koondanud hulga erinevat liiki ja erinevat informatsiooni kandvaid visuaalseid fragmente. Neid kokku põimides loob Lestberg abstraktsemaid seoseid ja uudseid tajuefekte.


Mõtteliselt esimese näitusekihi moodustavad õues alaliselt kasvavad taimed, mille kunstnik on lipikutega märgistanud. Seejärel püüavad pilku tekstiilile trükitud fotosuurendused ja ühte müüriorva, otse akna ette sobitatud videoekraan. Vertikaalset mõõdet rõhutab kõrgemale seinale kantud tekstigraafika, rütmiliselt katkendlik joonestik, mis tekitab tahtmise otsida sellesse kodeeritud sõnumit. Ometi jääb kiri loetamatuks.

Ka ruum ise on ebaharilik. Kitsuke hoov, keset kõrguvaid kivimüüre. Ja kui vaataja suunab pilgu üles, näeb ta seal lapikest taevast – nii nagu nägid ka kunagised raevangla kinnipeetud, kes samas õues said käia värsket õhku hingamas.

Kust tuli idee vanglaõues näitus teha?

Mul oli juba kevadest saati mõte teha näitus mõnes väikeses, kuid erilise auraga kohas, mis oleks võimalikult looduslähedane ja mahajäetud, aga asuks suhteliselt linna keskel. Ühel päeval, kui läksin fotopoodi uut taskukaamerat ostma, tuli sealse müüjaga, kes on muu hulgas ka andekas fotograaf, jutuks, et otsin mõnd huvitavat näitusepaika.

Tema käest kuulsingi, et fotomuuseumis on üks põnev sisehoov, kus varem näitusi pole tehtud. Suundusingi siis fotopoest joonelt muuseumi, mille trepil kohtusin selle juhatajaga, kes oleks kui mind seal oodanud. Ta oli kohe näitusega nõus, jättes mulle kõiges vabad käed.

Ruumi ennast nähes mõistsin kohe, et selline šanss on harukordne. See ületas mitu korda mu ettekujutusvõimet. Juba ainuüksi teadmine, et see oli algselt kasutusel raevangla vangide jalutusõuena, tekitas hulgaliselt olulisi lisatähendusi.

Huvitavaks kokkusattumuseks oli seegi, et samas majas, kuid teise korruse ruumides olin 19 aastat tagasi teinud oma esimese aktifotode ja pastellidega näituse «Maine taevas». Siis valmistasin seda ette mitu aastat. Nüüd otsustasin materjali koguda ühe suvega. Teistpidi võttes on selleks kulunud peaaegu pool sajandit ehk kogu minu senine elu.

Kas paiga iseäralik atmosfäär ei seganud?

Terve suve käisin linnas olles pikalt hoovis istumas ja seda kuulamas. Need olid viljakad tunnid ka oma elu üle järele mõtlemiseks. Sulged ukse ja oled hetkega täiesti teises maailmas.

Kogu protsessi vältel jälgisin huviga kõikvõimalikke märke. Neid, mis olid õhus või unes. Inimesi, kellega kusagil kohtusin. Ka lihtsalt pilvede liikumist. Mind huvitab üha enam, kuidas üks mõte teiseks kasvab, mil viisil see kord kõigega ja siis jälle minuga seotud võib olla. Ühesõnaga, see oli äärmiselt intensiivne ja sõnulseletamatult nauditav protsess.

Varasemate näituste tegemiste kogemustega võrreldes oli see kõige klassikalisem, lausa õpikunäide romantilisest lähenemisviisist kunstinäituse ettevalmistamisel.

Viiteid romantismile võib leida ka fotodele jäänud inimfiguuridest, kes on asetatud vastamisi looduse ürgse harmooniaga. Inimesest lähtuv rahutus ja pinge seda leevendaval taustal. Kas säärane dünaamika on taotluslik?

Eks viisi, kuidas parasjagu ise hetkel elu võtad, peegeldab kõik, mida lood. Kui oled romantilisel tundelainel ehk siis luuleliselt unistav, ebareaalne, fantastikasse kalduv, siis hakkad end ümbritsevas sama nägema, koguni esile kutsuma.

Ehk avad mõnda motiivi lähemalt?

Ma ei tahaks kohe kuidagi hakata pilte ümber jutustama. Pilt on mõeldud vaatamiseks. See, mida keegi selles märkab või välja loeb, on väga erinev. Sõnad võivad seda ainult piirata. Seda aga küll, et juba ammu ei lavasta ma ise stseene, vaid püüan tabada oma ümbruses juba olemasolevat. Eriti neid eluhetki, mis justkui nõidusliku ilmutusena mu silme ees lahti rulluvad.

Ometi, need palja ülakehaga noored mehed seal pargipuude vahel oleksid kui osa sinu juurde kuuluvast visuaalsest mütoloogiast. Mida sa nende kaudu tahad öelda?

Noormehed pildil oligi just täpselt üks selline viirastuslik hetk. Nagu loodusnähtus. Nagu hirved pargis – neli graatsilist hirve imekaunil esimesel soojal kevadisel päeval. Ma lihtsalt imetlesin nende ilu. Isiklikku huvi või maitse-eelistusi see ei puuduta.

Aga kindlasti on mul oma kindlad alateadlikud kompositsiooniskeemid või reeglid, mille peale ma automaatselt reageerin. Need pole aastakümnetega muutunud. Muutub vaid lähenemisnurk. Ja kaamera.

Järk-järgult teen katseid pildikesksusest loobuda. Püüan üha enam ka pildilisi seoseid sõnade abil lahti seletada. Selline taotlus peaks läbi kumama ka mu kangastele trükitud piltidelt. Ideaalis võiksid need figuurid vaataja jaoks pikemal vaatlemisel üha vähem oluliseks muutuda – kuni selleni välja, et nad üldse kaotavad oma iseseisva tähenduse.

Miks võtsid näituse pealkirjaks katke ameerika kunstniku Man Ray sõnadeta poeemist? Kas osutab see elu sõnastamatusele? Või elule allajäämisele?

See peaks väljendama nii minu nõutust kui taotlust ühekorraga. Mõtteis küsisin endalt terve suve, kas ma saan piltidega öelda sama, mida tegelikult mõtlen? Kas näiteks minu sõnadega väljendatud poeemi mahuksid samad hetked, mis on kujutatud piltidel? Äkki fotod hoopis piiravad mu väljendusvabadust? Jätavad minust hoopis teise mulje, kui sisimas end tunnen?

Man Ray abstraktse poeemi peale sattumine kohe suve alguses oli õnnelik leid. Mulle oli tähtis, et sellise asja peale on tulnud just fotograaf, üks mu vanadest lemmikutest. Poeemi variatsioonide koopiatrükina seintele jõudmisele eelnes aeg, mil tuli kaaluda erinevaid võimalusi. Selleks tuli külastada ka väga erinevaid koopiakeskusi. Sest sobivat trükijälge teevad ainu­lt kõige vanemad mustvalged koopiamasinad.

Selle eest, et lõpuks kõik 21 koopiat rütmi seatuna tööde kohale seinamüüridele atsetooniga üle kantud said, võlgnen tänu muuseumi restauraatorile Jaan Märsile, kes ka kõiges muus, mis puutus ruumi otsesesse installeerimisse, oli mulle asendamatuks toeks. Leidsin ta juhuslikult vaid mõni päev varem sellesama siseõue kohalt katuselt. Ta tõi sealt alla ja istutas teistele taimedele seltsiks ka ühe väikese kase ning leidis muuseumi laost kasutud restid – et säästa õuepinnal kasvavat sammalt.

Kust läheb piir fotokunstniku ja tavalise fotograafi vahel?

Selline piir on alati olnud kokkuleppeline ning hägustub üha. Iseenesest pole selles ju midagi halba. Tihti teeb ka kunstihariduseta tavaline inimene suurepäraseid pilte. Juhul kui ta suudab seda, mida näeb, võimalikult täpselt ka kaamerasse püüda.

Meid ümbritsev on üks lõputult muutuv erinevate piltide virvarr, mis silme ees pidevalt ja kõikjal mööda libiseb. Enamikku neist me ei märkagi või unustame kohe. Fotot on olemuselt võrreldud inimese mäluga. Mäletamisega. Fotokunstnik peaks suutma seda mäletamist piltidel teadlikult võimendada ning andma nende kaudu mõista midagi sellist, mida sõnadega öelda ei saa.

Näitus

Ly Lestberg «____ ____ __________»

•    Avatud Tallinnas fotomuuseumi fotohoovis oktoobri lõpuni

Fotokuu oktoobris

•    Tallinna Kunstihoones, Kumu auditooriumis, galeriis Aatrium jm

•    Praegu avatud ka korternäituste sari «Sosistavad ruumid» erinevatel aadressidel, homme avatakse kunstihoones rühmanäitus «Hingetõmbe aeg: puudumise kujutamine nüüdisfotograafias»

•    Kuraator: Louisa Adams ja David Birkin (London), kunstnikud: David Birkin, Adam Broomberg & Oliver Chanarin, Ori Gersht, Idris Khan, Eleonora Rossi, Indre Serpytyte, Taryn Simon

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles