VILJANDI LINN ja vald panid hiljuti avalikult välja oma uue arengukava. Mul ei ole õrna aimugi, kui palju huvilisi selleteemalised arutelud kokku tõid. Tõenäoliselt vähe. Avaldatud eelnõud väärivad aga lugemist. Kas või selleks, et saada väike ülevaade reaalsest olukorrast.
MÕLEMAS OMAVALITSUSES on suurim probleem, millest tulenevad paljud teised, elanikkonna kahanemine. Viljandi vallas vähenes elanike arv aastatel 2014–2017 tempoga 1,3 protsenti aastas. Kolmandiku ulatuses oli see põhjustatud loomulikust iibest, kahe kolmandiku ulatuses rändeiibest. Viimati mainitu mõjutab seejuures ka loomulikku iivet: lahkuvad noored sünnitamiseas naised.
Linnas ei ole olukord palju parem. Naiste vanuseline koosseis on sünnitamisealisuse seisukohalt ebasoodsam kui Eestis keskmiselt ja rahvaarv väheneb rände tõttu rohkem kui loomuliku iibe tõttu. Viljandi on väljarändelinn, kust minnakse rohkem, kui siia tullakse.
«Seetõttu on ka kõige olulisem rahvastiku arvu stabiliseerimiseks suurendada sisserännet ja vähendada väljarännet,» seisab linna uue arengukava eelnõus. «Elukohavahetuse peamiseks ajendiks on kindlasti töö, sest inimene liigub töö juurde, mitte vastupidi. Seetõttu tuleb aktiivselt tegeleda ettevõtluseks soodsate tingimuste loomisega.»
Samas lisatakse: «Teiseks oluliseks väljarände põhjuseks on turvatunne. Inimestele tuleb tagada töö kõrval muud eluks vajalikud tingimused, võimetele vastav haridus, arstiabi, kogukonna toetus erinevate probleemide lahendamisel.»
VILJANDI LINNA tulevikuvisiooniga seoses märgitakse eelnõus, et kõige olulisem on teha otsuseid elanike huvisid arvestades, et linna arenedes peatuks elanikkonna vähenemine linnas ja kogu piirkonnas ning piirkonna rahvaarv hakkaks selle asemel kasvama. Valla uues arengukavas on seatud samuti üheks eesmärgiks, et peatuks elanike arvu kahanemine.
«Viljandi valla elanike arvu vähenemise peamine põhjus on atraktiivsete töökohtade vähesus vallas ja valla lähipiirkonnas, eelkõige Viljandi linnas,» nenditakse ka seal. «Konkurentsivõime tõstmine läbi väärtuslike töökohtade loomise on arengu peamine tee.»
Usun, et selle hinnanguga nõustub enamik Viljandi linna ja valla elanikest.
SAMAL AJAL ON ettevõtetel siin kohati raskusi sobiva tööjõu leidmisega. Eks see olegi üks põhjus, miks keskmine palk jääb Viljandimaal alla vaid Harju- ja Tartumaa omale. Kui töötajaid on raske leida, tuleb maksta kõrgemat palka. Nii et pole halba ilma heata (oleneb muidugi, kelle poolt vaadata).
Katsed lahendada demograafilist kriisi võõramaalaste sissetoomise abil ei vii nähtavasti kuhugi. Kvoodipagulased lasevad Viljandist jalga, sest neil ei ole siin ees oma kogukonda, kellele nad toetuda saaksid. Kuni Euroopa Liidus juhindutakse inimeste vaba liikumise põhimõttest, seni Eestis uuesti sunnimaisust kehtestada ei saa.
Erakonna Isamaa liikme Harri Juhani Aaltoneni plaan kutsuda Viljandisse elama 500 Soome pensionäri, millele avaldas eelmisel aastal linnapeakandidaatide debatil entusiastlikult toetust ka EKRE esinumber Jaak Madison, ei olnud ilmselt enamat kui kõlav valimisloosung. Ja ehk ongi hea, et see jäi vaid valimiseelseks jutuks.
MAALEHES MÕNE aja eest avaldatud statistika kohaselt on niinimetatud ülalpeetavate määr (pensioni- ja alaealiste suhe tööealisse elanikkonda) Viljandis juba praegu suurem kui üheski teises Eesti omavalitsuses. See ei ole tingimata halb, sest näitab ju ka järelkasvu olemasolu, kuid selle peale veel mujalt suure hulga vanurite lisandumine tähendaks ühtlasi tuntavat koormuse kasvu kohalikus tervishoiu- ja hoolekandesüsteemis.
Mina küll ei ole kindel, et Viljandi seda taluda suudaks, ükskõik kui palju raha need Soome pensionärid endaga ka ei tooks. Pealegi võib kohalike vanurite elu üldiselt maksejõulisemate eakaaslaste nii rohkearvulise sisserände korral siin muulgi moel keerulisemaks muutuda. Paljud hinnad määrab ikkagi turg. Kui kohalikud pensionärid peavad hakkama konkureerima näiteks üürikorterite ja hooldekodukohtade pärast Soome pensioni saavate soomlastega, on see nende suhtes ebaõiglane. Välispensionäride rohket sisserännet pooldavad poliitikud võiksid mõelda ka sellistele asjadele, mitte ainult oma valijaskonna kasvatamisele.
Üksikuid välismaalasi siia muidugi tuleb ning see on üldiselt tore ja ühiskonda rikastav, kuid minu meelest on ilmselge, et Viljandi ei tohi jääda lootma nende rohkearvulisele sisserändele. Suurt pilti siia elama asuvad välismaalased märkimisväärselt ei mõjuta. Neid lihtsalt ei tule nii palju.
MIDA SIIS TEHA? Kui mul oleks mõni konkreetne ettepanek, oleksin sellest juba õigel ajal Viljandi linna uue arengukava koostajatele teada andnud. Nüüd see kava enam avalikult väljas pole. Kogu see pikk jutt sai kirjutatud ainult selleks, et oma asjakohastest mõtetest annaksid teada need, kel jäi uudis avaliku väljapaneku kohta märkamata. Usun, et konstruktiivseid ettepanekuid võib saata nii Sakala arvamustoimetajale lehes avaldamiseks kui ka otse Viljandi linna- ja vallavalitsusele. Lõpuks on Viljandi tulevik ju kõigi siinsete elanike ühine mure ja küllap võetakse häid mõtteid arvesse ka siis, kui parajasti mõnda arengukava ei koostata.