Selmet leida uusi võimalusi, mis vähendaksid alkoholitarbimist, käib meeleheitlik võitlus tõestamaks, missugune erakond astus esimesena ämbrisse, kirjutab psühholoog Avo-Rein Tereping.
Avo-Rein Tereping poliitikutele: see mudamaadlus minu silmis küll teie reitingut ei tõsta (5)
16. august 2018, 13:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alkohol on meeli erutav teema mitte ainult neile, kel on «himu odava napsu järele». Mõned ütlevad: «januse rahva kihk odava viina järele» (tsitaadid poliitikute sõnapruugist). Ka poliitikutele endile on joovastavate jookide ümber toimuv sedavõrd südamelähedane, et sobib hästi valimiseelseks mudamaadluseks. Sestap siis tegi Taavi Rõivas ühe avalöökidest oma arvamusloos 16. juuli Postimehes («Jüri, me peame rääkima aktsiisidest»). Tõsi küll, Rõivas kirjutab mitte ainult alkoholi, vaid ka kütuseaktsiisist. Eks muidugi on teemaks saamata jäänud aktsiisitulu.
Esimesena sekundeeris Andres Herkel vabaerakonnast, seades kahtluse alla Rõivase väite, justkui oleks enne aktsiisitõusu tehtud põhjalik analüüs selle mõjule piirikaubandusele ja salaalkoholile. Herkeli väitel (ta osales siis koalitsiooniläbirääkimistel) ei toimunud mingit analüüsi, lihtsalt oli vaja raha, katmaks valimislubadusi. Lisaks toimus juba siis aktsiisitõus ennaktempos, võrreldes 2014. aastal ilmunud alkoholipoliitika rohelise raamatu soovitustega. Aga sellel dokumendil peatume veidi hiljem.
Kuid Rõivase süüdistavale loole Keskerakonna suunal ei saanud ju jätta vastamata. Järgneski Jaanus Karilaiu raevukas vastulause, mille põhisõnum oli – teie ise alustasite (PM, 27. juuli). Oma kirjutises loetleb Karilaid punkthaaval üles Reformierakonna patud seoses aktsiisidega, kuid eriti värvikaks teeb loo ta süüdistus, et Rõivas soovib «süü joomahulluse eest veeretada Jüri kaela». Nonii, Karilaiu väite järgi valitseb Eestis joomahullus, mida tublid keskerakondlased aktsiisitõusuga pidurdada püüavad. Võimas! Mis võiks siis toimuda veel Taanis, Lätis ja Leedus, mis edestavad Eestit alkoholitarbimise elaniku kohta, kui meil siin on joomahullus!
Seda võiks olla lugeda lõbuski, kuid ometi on toimuv kurb. Kätš käib, kuid keegi poliitikutest ei tee märkamagi, et alkoholiaktsiisidest on märkamatult saanud riigi üks olulisi tuluallikaid. Lausa 2,8 protsenti riigieelarve tuludest! See number pimestab ja sunnib pedaali sügavamale vajutama, märkamata ees varitsevat kuristikku. Nagu mõisnike aegadel, kus tänu viinaköökidele kerkisid mõisad ja tänu salapiiritusele kaunid majad põhjarannikule. Mis siin enam rahvatervisest! Lisame aktsiisi, küll raha tuleb, millega muidu lubadusi katta. Jutud rahvatervisest tunduvad selle taustal äärmiselt silmakirjalikena.
Kätš käib, kuid keegi poliitikutest ei tee märkamagi, et alkoholiaktsiisidest on märkamatult saanud riigi üks olulisi tuluallikaid.
Selmet leida uusi võimalusi, mis vähendaksid alkoholitarbimist, käib meeleheitlik võitlus tõestamaks, missugune erakond astus esimesena ämbrisse! Minu silmis on küll need mudamaadlejad ühed mustad mõlemad. Oleksin rõõmus, kuid need poliitikud koos omavahelise kraaklemisega, milles ei ole näha kübekestki muret riigi ja rahva pärast, jääksid tulevikus Eesti riigi juhtimisest kõrvale.
Kuid teisalt – 2014. aastal koostati üks riigi jaoks oluline ja suunaandev dokument – alkoholipoliitika roheline raamat. See on oma põhjalikkuses tõsiseltvõetav ürik. Arvud näitavad, kui palju elusid oleks jäänud joobes tehtud liiklusõnnetustes katkemata, kui palju materiaalset kahju on tekkinud joomarlusest, kui palju parem võiks meie elu olla ilma ülemäärase alkoholitarbimiseta. Eks see ongi põhiline dokument, millest poliitikud lähtuvad ja võib olla ei olekski põhjus neile liiga kiiret aktsiisitõusu ette heita? Nad ju soovisid paremat!
Paraku on sel rohelisel raamatul üks oluline puudus. Kõik sealkirjutatu on ju õige, kuid seda võib võrrelda Eukleidese geomeetriaga, mis kirjeldab lineaarset maailma. Kuid sotsiaalsed protsessid ei ole lineaarsed. Selles raamatus soovitatud meetmed põhinevad piiramisel, keelamisel, sulgemisel, karistamisel ja muudel välistel mõjudel. Tõsi küll, põgusalt on juttu ka teadlikkuse tõstmisest, kuid elu on näidanud, et pelgalt rääkimisel, hirmutavatel hoiatustel või jubedatel piltidel alkoholi kahjulikkusest on küll mõju, kuid kahjuks on see lühiajaline ja piiratud ulatusega. Seda tunnistatakse ka selles kirjatükis. Noored hakkavad ju jooma lisaks muudele põhjustele ka sellepärast, et neile tundub see lahe. Aga rohelises raamatus ei ole sõnakestki noortele alkoholi asemel asendustegevuse pakkumisest. Selle raamatu koostamise ajal oli Islandil juba üle kümne aasta käimas programm alkoholitarbimise vähendamiseks, mis on osutunud tavatult edukaks. Seda kirjeldab suurepäraselt Vaido Padumäe 18. juuli Postimehes. Kas sellest tõesti keegi ei teadnuki? Küllap on aeg rohelist raamatut uuendada.
Selle dokumendi koostajate pikka ja auväärset nimistut lugedes jääb silma, et selles ei ole ühtki psühholoogi. Ehk sellepärast ongi meetmete hulgas põhiliselt keelud ja piirangud. Ometi on sotsiaalpsühholoogiast ammu teada, et ebasobivate väärtushinnangute muutmiseks on vaja midagi asemele pakkuda. Ei ole ka ühegi poliitiku sõnavõttudes ega ühegi erakonna programmides juttu sellest, et just huvitegevuse võimaluste laiendamise kaudu on võimalik noorte alkoholitarbimist vähendada. Muidugi peaksid need võimalused olema odavad või lausa riigi poolt kinnimakstud (nagu Islandil) ja eeltöödki on vaja teha.
Kuid ometi, tavakodanikele on see ilmselge! Lugupeetud Taavi Rõivas ja Jaanus Karilaid. Lugege, missuguseid meetmeid peavad inimesed olulisteks alkoholitarbimise vähendamisel. Selles pingereas on esikohal (86 protsenti) inimeste endi suhtumise muutumine, teisel kohal on noortele vaba aja veetmise võimaluste laiendamine (85 protsenti). Järgneb riburada ka piiranguid ja karistusi, kuid alkoholi hinda ja aktsiisi peavad olulisteks mõjuriteks vaid 21 protsenti vastanutest (Alkoholi turg, tarbimine ja kahjud Eestis. Aastaraamat 2017). See ju kinnitab (lisaks Islandi kogemustele), kui oluline on noortele tegevuse pakkumine, mis asendaks alkoholi, mis muidu nii lahe tundub. No tehke siis üks reis Islandile, et kohapeal tutvuda!
Aga ehk on probleem hoopis selles, et (tipp)poliitikud ongi harjunud, et kui oled ülemuseks saanud, siis käsi, keela, poo ja lase. Aga noblesse oblige, ka vastutama peab! See on ununenud. Sestap siis see mudamaadlus, mis minu silmis küll teie reitingut ei tõsta.