Krista Aru: kas oleme oma väikese riigi liiga keeruliseks teinud?

Krista Aru. Foto: Margus Ansu

Eestis on õnneks igal otsustaval ajahetkel leidunud neid, kes on kõikidest igapäevastest eriarvamustest hoolimata suutnud otsustada ja tegutseda üheskoos. Nii oli 1917. aasta 28. novembril, mil maanõukogu kuulutas iseseisva Eesti riigi sündi. Nii oli 1991. aasta 20. augustil, kui taastati Eesti iseseisvus. Mõlemal korral oli küsimus õige momendi tabamises ja selle kiires ärakasutamises: uks, mis uueks võimaluseks oli korraks avanenud, sulgus mõlemal korral Eestist endast sõltumatutel põhjustel taas väga kiiresti.

Need, kes ei tahtnud kaasa tulla, jäidki teisele poole ust. Mõlemal korral, nii 1917. kui ka 1991. aastal, ei toetanud ega mõistnud Eesti sammu esialgu keegi, kes ei tundnud eesti rahva püsimis- ja eluvõime allikat. Seetõttu ei saanud nad ka aru, kuidas on oma riik võimalik sellel väikesel, vaid veidi üle miljonilise rahvaarvuga maal. Lisaks ei kõnelenud meie riikliku iseseisvuse kasuks välisilmale ka kohalikud võimalused ja tingimused.

Aga ometi Eesti riik sündis ja siis see riik, pärast mitme suurvõimu okupatsiooni ning vägivalda, sündis taas. Taastatud iseseisvuse aeg on nüüd kestnud kauem kui oli antud teise maailmasõja eelsele Eesti riigile. Teo- ja teguvõimsaks on saanud juba see põlvkond, kes on näinudki vaid iseseisvat Eestit. Neil on täielik õigus küsida, miks ma 1980. aastal Tartust Pagarile helistamiseks läksin postkontorisse ja seal järjekorras seisin, miks ma oma telefonilt ei helistanud.

Nende nimed, kes tahtsid ja julgesid 1917. aastal ja 1991. aastal, on meile teada. Teada on ka need, kes jäid lihtsalt maha, aga ei takistanud teisi. Kui nad ka tahtsid takistada, polnud neil selleks jõudu ega kandepinda. Kogu olukorra, ühiskonna püüded ja taotlused olid mõtestanud ja väärtustanud need, keda juhtis ja hoidis ühine aade – Eesti riiklik iseseisvus – ning kelle taga seisis rahvas.

Eesti demokraatia on juba nii tugev, et silutud ja lihvitud erakondade kõrval on aeg lubada riigikokku kandideerima ka valimisliidud ja just valimisteks moodustatud esindused.

Nüüd, nähes, kuidas igasugune intriig ja vastasseis paneb elu kihama ning ajakirjanikud seda viimast seisu jahtima, peame endalt küsima, mis siis ikkagi on tähtis. Kas see, milline erakond kujundab valitsuse ja määrab selle peamise tegevussuuna? Või siiski see, et Eesti oleks meie, meie laste ja veel paljude põlvkondade kodu?

Kõik Eesti poliitilised parteid väärtustavad omariiklust. Erinevad on vaid teed, kuidas seda tahetakse edendada. See erinevus on loomulik ja hea, sest muidu poleks ühiskonnas ega avalikkuses ei arvamusi ega seisukohti, poleks isegi arvavat ja arutlevat avalikkust. Eestis, nagu igas demokraatlikus riigis, on pealegi asutus, kus need erinevused saab ja tuleb uueks tervikuks mõtestada, kenasti ju olemas. See on meie parlament ehk riigikogu.

Riigikogu ülesanne on tuua keskpõrandale kokku isesugused soovid ja tahtmised, neid sõeluda, hinnata, arvustada, et lõpuks neist eriarvamustest luua ühiskonda koos hoidev ja edasi viiv idee ehk meie-tunne. Ja mitte ainult luua, vaid see ka ühes rahvaga omaks võtta.

Riigikogu täiskogu ja komisjonide 1990. aastate lõpu ning 2000. aastate esimese poole protokollidest peegeldubki see ühisosa, milleni ikka ja jälle jõuti, kõigist vaidlustest hoolimata ja vahel nende kiustegi. Üksiku partei või kliki huvid sunniti ühise Eesti ees tagaplaanile. Ühise pinna aitas luua nii noore iseseisvuse nõrkus kui ka osalejate endi töö- ja elukogemus, mis lubas kõnelda ühte keelt ega lasknud unustada käidud teed ning iga inimese ja terve rahva panust saavutatusse.

Riigikogu on demokraatliku riigi rahva esindus, mille tuiksoon on rahva enda vabal tahtel moodustatud erakonnad, valimisliidud, esindused. Need tuiksooned lähevad kinni ega kanna endas enam omaalgatust, isetegevust ja vaba tahet, kui need ei saa algust elust enesest. Ja kui tuiksooned on kinni, tekib riigikogust omamoodi üksus, asi iseendas. Moodustub elust eemaldunud kogu, keda nagu keegi ei vajagi, sest tegelik elu käib hoopis mujal ja hoopis oma rada.

Eesti elu tuiksooned pole kinni, aga neid on viimastel aastatel püütud liialt siluda ja aina ontlikumaks teha. Nagu Eesti elu igal alal. Eesti riiklus on nii heale tasemele jõudnud, et kõiges püütakse olla nagu mõni meist palju suurem ja võimsam riik. Olgu see siis euroraha taotlustes, ametite ja administreerimise ülesehituses või hoopis regionaalse toetuse võrdväärses jagamises.

Kõik on vägagi korras, aga küsimata on jäetud, kas Eesti seda kõike vajab. Võib-olla tuleks hoopis lihtsamalt, loomulikumalt, väiksema bürokraatiaga toime? Võib-olla meil pole vaja nii suurt riigiaparaati, milles sageli üks käsi ei tea, mida teine teeb ning seetõttu kustutab kogemata teise töö ja vaeva? Võib-olla polegi vaja nii raamitud poliitilist avalikkust?

Arvan, et arusaamine, et oleme oma riigi liiga keeruliseks teinud, on paljudel. Iseküsimus on, kas ja kuidas oleks võimalik seda muuta ning kas seda tahetakse ka päriselt muuta. Kas ollakse valmis tunnistama, et Eesti ilusamaks ja paremaks tegemise käigus on alahinnatud ja kohati isegi unustatud Eesti tegelik väärtus ja tugevus – rahva haridus- ja kultuurilembus – ning püütud järeleaimamise tuhinas juurutada kombeid, mis siin kunagi ei juurdu. Nii on tekitatud vaid võõristust ja usaldamatust.

«Kui meil üldse usaldust ei ole, kuidas me siis rahvana püsime?» küsis Jaan Tõnisson 1926. aastal Postimehes. Tema küsimus kõlab päevakajaliselt ka praegu. Sobivalt kõlab isegi Tõnissoni vastus oma küsimusele: usalduseta ühiskond on nõrk ega pääse edasi, meil tuleb usaldus uuesti üles kasvatada.

Eesti elu tuiksooned pole kinni, aga neid on viimastel aastatel püütud liialt siluda ja aina ontlikumaks teha.

Usaldust peab kasvatama. Isegi selle alguspunkt on teada: kasvatamine peab algama kohast, kus istub rahva hulgast valitud 101 inimest. Neil saja ühel on seda kõige lihtsam ja loomulikum teha, sest töö on neile kätte antud, usalduse krediit rahva poolt ulatatud. On antud ühes kohustuse ja vastutusega mitte iseenda ega oma partei, vaid kogu Eesti eest. Kui meie riigikogu praegu usaldust ei tekita, siis pole vaja hakata kalli raha eest järgmist reformi tegema, sinna nõunikke juurde palkama või selle liikmete arvu vähendama.

On palju lihtsam ja odavam võimalus: riigikoguni ulatuvaid poliitilise elu tuiksooni tuleb juurde luua. Ja see loomine ei tähenda ainult avatud nimekirjade rakendamist valimistel. Avatud nimekirjad tagaksid küll rahvalt enim toetust saanud inimeste jõudmise esinduskokku, kuid sõltuksid palju ja suuresti rahast ehk sellest, kui palju saab kandidaat iseenda tutvustamiseks raha kulutada. Sellest on aga vähe.

Poliitilise avalikkuse tugevdamiseks on vaja avaramaid võimalusi, on vaja rohkem tegelikku elu. Eesti demokraatia on juba nii tugev, et silutud ja lihvitud erakondade kõrval on aeg lubada riigikokku kandideerima ka valimisliidud ja just valimisteks moodustatud esindused. Valida peab saama ka neid, kes tahavad paremat Eestit, kuid näevad, et muutunud maailmas ei ole kõik enam mustvalge ega vaid vasak- ja parempoolne, et suur osa küsimusi tulebki lahendada teadmiste, töö- ja elukogemuse ning talupojatarkuse alusel.

Ajakohastades demokraatia võimalusi, kasvab iga üksiku esindaja vastutus ja ühes sellega usaldus. Seda on vaja tugeva, kindlalt oma jalul seisva, oma inimesi väärtustava ja usaldava Eesti jaoks, et ka kõik järeltulevad põlved võiksid öelda: Eesti riik, see on minu kodu ja see olen mina ise.