Viimastel aastatel olen väga palju Eestis ringi sõitnud – kohtunud tudengite, õpilaste, naisorganisatsioonide ja muude ühendustega. Olen seda teinud diplomaadi, ministri ja presidendikandidaadina, aga enamasti niisama Eesti elust ja Eesti inimestest huvitatuna.
Et poliitikat muuta, tuli väljakule astuda
Ja ikka on jutt jõudnud poliitikani. Olen alati rääkinud poliitikast ausalt ja ilustamata, kõnelnud oma kogemusest ja julgustanud poliitika ja poliitikute suhtes aktiivne ja nõudlik olema. Tihti olen kuulnud vastuseks: aga miks teie poliitikas ei ole? Tõesti, miks? Ei ole saladus, et mind on korduvalt poliitikasse kutsutud ja mitte ainult sotsiaaldemokraatide seast. Kutsuti ka enne kohalike omavalitsuste valimisi. Vastasin siis eitavalt, sest ma ei olnud kindel, et see on minu kutsumus. Tunnistagem, et poliitikute maine on päris kehv. Palju lihtsam on teha seda, millega oled harjunud, ja aeg-ajalt kritiseerida. Keerulisem on mugavustsoonist välja astuda ja püüda poliitikuna Eesti riigi ja rahva elu kujundada. Vajasin aega, et mõelda ja selgusele jõuda.