Et poliitikat muuta, tuli väljakule astuda

Marina Kaljurand
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marina Kaljurand
Marina Kaljurand Foto: Sander Ilvest

Viimastel aastatel olen väga palju Eestis ringi sõitnud – kohtunud tudengite, õpilaste, naisorganisatsioonide ja muude ühendustega. Olen seda teinud diplomaadi, ministri ja presidendikandidaadina, aga enamasti niisama Eesti elust ja Eesti inimestest huvitatuna.

Ja ikka on jutt jõudnud poliitikani. Olen alati rääkinud poliitikast ausalt ja ilustamata, kõnelnud oma kogemusest ja julgustanud poliitika ja poliitikute suhtes aktiivne ja nõudlik olema. Tihti olen kuulnud vastuseks: aga miks teie poliitikas ei ole? Tõesti, miks? Ei ole saladus, et mind on korduvalt poliitikasse kutsutud ja mitte ainult sotsiaaldemokraatide seast. Kutsuti ka enne kohalike omavalitsuste valimisi. Vastasin siis eitavalt, sest ma ei olnud kindel, et see on minu kutsumus. Tunnistagem, et poliitikute maine on päris kehv. Palju lihtsam on teha seda, millega oled harjunud, ja aeg-ajalt kritiseerida. Keerulisem on mugavustsoonist välja astuda ja ­püüda poliitikuna Eesti riigi ja rahva elu kujundada. Vajasin aega, et mõelda ja selgusele jõuda.

Ja nüüd ma tegin oma otsuse. Ma ei teinud seda surve tõttu või haletsusest või viisakusest. See olnuks alandav ja vale. Tegin otsuse, sest tunnen, et aeg on küps. Arvan, et mul on, mida poliitikasse tuua, ja arusaam, mida Eesti vajab. Ausam ja julgem on öelda otse, et tahan Eesti elu läbi erakonnademokraatia edendada. Vaid mõttekaasluse kaudu saavad mõtted lõpuks tegudeks – see ongi demokraatia olemus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles