USA kirjanik Rachel Heng kirjeldab ulmeromaanis «Suitsiidiklubi» äärmustesse jõudnud tervise- ja pikaealisusekultust. Arvate, et see on liialdus? Kas ikka on? Heaolu vohamine näitab, et inimkond otsib igavest elu ning aina vähem suudame eristada teadust ebateadusest.
Saja-aastane Lea on üks neist, keda nimetatakse lifers (igielaja ehk ultrapikaealine). Sünni järel võeti Lealt geeniproov, mille järgi valiti ta uute üliinimeste hulka, kes hakkavad elama aastasadu. Oma ülipikaealisusega on nad inimkonna teine laine. Kuid millalgi, ehk 300-aastasena, veel siiski surelikud. Kolmas laine ehk need, kes jäävad igavesti elama, on alles ees, kuid kui Lea pingutab, võib ta salapärase ministeeriumi käest saada loa ka sellega liituda.
Aga juba praegu on Lea elu üsna eraldatud veel maailmas alles olevate tavaliste inimest omast, nn alla saja-aastastest, kes geneetiliselt üliinimesteks ei kvalifitseeru ja kelle keha ülipikaks eluks kohandamist ei ole riik eesmärgiks seadnud. Siiski ei lubata neil ise surra: vanuigi saadetakse nad inimfarmidesse, kus neilt eemaldatakse kõik lifers'itele vajalikud osad ning keharöntidest valmistatatakse bioloogilist väetist.