Laulma satuti kogemata ja nimme. Laulma tuldi ka siis, kui laulda enam ei saanud. Ja tuldi paari loo pärast, et näha, kuidas need kooslauldes kõlavad. Ning terve perega lihtsalt sellepärast, et mõnusasti pühapäevaõhtut veeta.
Mida tundsid inimesed Emajõelinnas koos lauldes
19. august 2018, 22:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/08/19/11293308t1h1392.jpg)
Märt Talv
«Mina olen pensionär. Elus olen ikka laulnud küll, sünnipäevalauas ja… Mõned lood on tuttavad. Tahaks praegugi kaasa laulda ja tahaks ka plaksutada, aga näte, ma ei saa enam. Ma olen insuldi läbi põdenud... Mis teha.
Ah tahate, et ma pildi peale tulen. Siis ma võtan küll mütsi peast. Aga muidu - tervist tuleb hoida, ei tohi külmetada.
Eve-Ly Villberg
Mina olin suguvõsa kokkutulekul Lõuna-Eestis. Ja siis tulime Tartusse ja läksime spaasse, ja siis seal sain aru alles, et Tartu raeplatsil saab täna õhtul kaasa laulda. Ma ei olnud sellega üldse kursis. Ma arvasin, et ainult Tallinnas on see laulmine. Ma olengi rohkem tallinlane, aga meie suguvõsa on kõik Lõuna-Eestis.
Muidugi olen ma ise kooris laulnud ja kahel suurel laulupeol käinud. Eks seepärast tõmbabki niisugusele sündmusele.
Curly Stringsi «Kauges külas» muidugi meeldis väga.
Aga see «Õllepruulija»… Ma ei tea, mu meelest oli neid õllelaule üldse liiga palju. Näiteks «Läänemere lained» ja «Laev tõstis purjed» oleksid võinud parem olla. Et mis ei ole sellised õlle- ja joomalaulud.
Aga muidu on väga vahva õhtu.
Helar Heerik ning tütred Cassandra Cecilia ja Carolin Heily
«Nüüd algab just see lugu... «Ärkamise aeg» - seda laulsime kooris,» ütles Helar Eerik. Tütar Cassandra Cecilia lisas, et ka tema on käinud suurel laululaval seda laulmas ning praegugi laulab kooris.
«Me ei sattunud siia, me tulime nimme,» jätkas Helar Heerik. «Tulime kaugelt kahe raudtee vahelt, mingi viie kilomeetri tagant kindlasti. Me suvel liigumegi ainult jalgratastega.»
«Kevadel ja sügisel liigume ka,» lisas Cassandra Cecilia.
«Mina tulin peamiselt kahe laulu pärast,» jätkas jälle Helar Heerik. «Minuga juhtus koorilauljana niisugune ebaõnn, et mõlemal korral, kui suurele lauluväljakule pääsesime, jäin mina haigeks.
Ja see üks laul on «Ma lendan mesipuu poole». Kuna me elame Mesika tänaval, siis me ju kogu aeg liigume mesipuu poole.»
«Minule meeldis Eesti lipu laul,» ütles Cassandra Cecilia.
«Ja teine lugu, mille pärast ma siia tulin – ma tahtsin teada, et kuidas rahvas laulab kaasa Chalice «Minu inimesed». Mulle tundus, et väga palju ei laulnud. Kuigi sattusime just sel ajal jäätist ostma. Aga ikkagi oli seda lugu koos rahvaga lahe vaadata. Chalice on Tartu poiss, ma usun, et tal oleks ka siin vahva olnud.
Jah, nende kahe laulu pärast tulimegi täna siia. Ma-lendan-mesipuu- poole-lugu ma veel ootan nüüd.»
/nginx/o/2018/08/19/11293321t1h5f4c.jpg)
Aime ja Raivo Roosileht, nende poeg Rauno Roosileht ja minia Britta ning lapsed Delisa ja Simona
«Meie tulime ikka kindla teadmise peale,» ütles Aime Roosileht. «Pojapere tuli Elvast ja meie tulime Tartust. Viisid ja sõnad on enamuses peas. Tore on siin.»
«Ei, koju jääda ja telekast seda vaadata küll ei tahtnud. See siin on midagi muud,» lisas Raivo Roosileht. «Siin on rahvas, ja sellist sündmust ei ole mitte iga päev ja mitte igal aastal.»
«Meie otsisime endale algul pühapäevaks tegevust, et mida teha, ja see oli väga tore mõte siia tulla koos laulma. See on nagu väike laulupidu, kus rahvas saab osaleda nii, et ei pea tingimata ise kooris olema,» ütles Britta Roosileht iseenda ja oma mehe ja tütarde eest lõpuks.