Rein Ruutsoo: kuidas kirjutada Venemaast? Ikka ausalt (9)

Rein Ruutsoo
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Ruutsoo
Rein Ruutsoo Foto: Stanislav Moshkov

On traagiline, et arvuka venekeelse vähemuse selgelt Venemaa poolt manipuleeritud tunnetele viitamisest on saanud Eesti ajakirjanduse suukorvistamise argument, kirjutab Rein Ruutsoo.

Paides lõppenud nii-öelda avameelne mõttevahetus väärib minu arvates mõningast raamistamist, mis ei laseks domineerima ühe osaleja, Yana Toomi pealesurutavat arusaama sellest, kuidas peaks Eesti meedia Venemaad kajastama ja et kellegi «tunded» on olulisemad kui tõene ajakirjakirjandus.

Teesi Eesti meedia mingist erilisest ebaobjektiivsusest ja Venemaa-vaenulikkusest on arendanud Venemaa ja seda korrutavad tema esindajad Eestis. Ja seda muidugi selleks, et panna ühes riigis Venemaa kriitikutel «suu kinni».

Ajaloolasena ei saa ma jätta meenutamata, et Eesti okupeerimine 1940. aastal juhatati sisse Venemaa poolt Eesti valitsusele ette kirjutatud meediapoliitikaga. «Heade suhete nimel» keelati juba 1938 idanaabri kriitilises võtmes käsitlemine, mis viis Stalini Venemaal toimuva (see polnud Eestis teadmata) süsteemse mahavaikimiseni. Eesmärk saavutati – 1940. aasta suvel oligi tasalülitatud rahval raske orientiire seada ja täpselt aru saada, kes on kes. Võtkem see õppetunniks!

Paides arenenud mõttevahetuses oli ajakirjaniku rolli mõtestamisel äärmiselt oluline diplomaadi ja ajakirjaniku rolli eristamine. Diplomaadi «diskursus» on tegelikult üsna rafineeritud suukorvistamse viis! Ajakirjaniku ülesanne on aidata kodanikult mõista, millisesse maailma kodanik on nüüd tõugatud. Süvakonfliktis, poliitiliselt eksistentsiaalses maailmas pole «ühelt poolt» ja «teiselt poolt» stiilis arutlustel kohta.

Muidugi on Eesti asend eriline, nagu seda on ka meie ajalugu. Kuid Toomi poolt kohe ajalookomponendi kõneks võtmisel oli ühene sõnum: Eesti meedia ei saa põhimõtteliselt olla objektiivne, see tähendab ei saagi Venemaast midagi head rääkida. Seega, ärgem seda juba a priori usaldagem... Mina leian ja püüan seda ka põhjenda, et Eesti meedia loodud Venemaa kuvandit võib usaldada. Meedia ebaobjektiivuses süüdistamine on Eesti vastu peetava hübriidsõja üks komponente.

Allakirjutanu on valdavalt meedia tarbija. Aga tarbin seda kaugelt üle keskmise ja laias spektris. Mul on Eesti meedia nii-öelda Venemaa-kajastustest üsna korralik ülevaade (sealhulgas ka venekeelsest). Üldjoontes tean ka BBC, DW ja CNNi positsioone jooksvas poliitikas. Keskmisest eestlasest erinen tõigas, et kaugelt põhjalikumalt hoian silma peal Venemaa meediakanaleil. Täpsemalt, näiteks kanalilt Dožd vaatan regulaarselt vähemalt ühte uudisteblokki ja lisaks kommentaare-arutlusi. Aga väga informatiivsed on näiteks pensionireformiga liituvad debatid riigiduumas. (Neid edastatakse online'is, nagu ka Putini mammutsõusid). Kõrvale silman mõningase spetsiifikaga kanaleid, nagu RTVd. Kvaliteettelevisioonile omaselt on uudiste edastuses oluline koht ka  ekspertide küsitlemisel. Ja debateeritakse otse-eetris. Viimase aja üks elavamaid debatte oli Georgia ja Osseetia vaatenurga esindajate emotsionaalseks «kähmluseks» kiskunud mõttevahetus. Muidugi teen «kontrolloste» PBK-lt või REN-TV kanalilt. Ka need kanalid on, seda küll ühes teises mõttes, väga professionaalsed. Venemaal toimivate arengute mõistmiseks annab parima «juurdepääsu» mitte see, millest räägitakse, vaid see, kuidas räägitakse või üldse ei räägita. Riiklikest kanaleist pole võimalik näiteks aimu saada isegi kümnete tuhandete osalejatega ja korraga paarikümnes linnas toimunud meeleavaldustest!  

Täiesti kohatuks ja vastuvõetamatuks pean mõttearendust võtmes, et «elame siin koos ja on selge, et kui venelasele kogu aeg räägitakse Venemaast negatiivses võtmes, siis ei tekita see temas erilist usaldust ka. Tal on oma juured, perekonnasidemed, oma rahvuse uhkus».

Väide «kogu aeg» ei vasta tõele. Eesti meediale ja Eestile seatavad sedalaadi mingi «kodurahu» tingimused ning valikud on paraku valed ja ebamoraalsed. Olen 30 aastat pidanud kuulama üsna sama juttu kellegi  «tunnete solvamisest», olgu tollal siis kõneks Stalini roimad või nüüd Putini režiim.

Stalini roimadega seoses ei ole ma saanud jätta märkimata, et ma ei kujuta sakslast, kes ütleks avalikult, et Hitleri roimade meenutamine solvab tema «rahvuslikku uhkust»! Vastupidi, normaalne sakslane ruttab kinnitama, et tema uhkust on korvamatult kahjustanud just Hitleri kuriteod ja et nende meeleshoidmine on tõhus «vaktsiin» nende kordumise vastu.

Just tegemata «mälutöö» on üks tänase Venemaa peamisi mürgitajaid. Mulle on täiesti arusaamatu, miks osa venelasi  ja ka nende rahvaesindajad Toompeal ei suuda ennast roimarist distantseerida!

Postimehe arvamustoimetaja Georgi Beltadze poolt paralleelide tõmbamine 1930ndate Saksamaaga muutub minu arvates päev-päevalt üha põhjendatumaks. Meeleavaldajate nuutimine niinimetatud kasakate poolt, poliitilise opositsiooni süstemaaline kemikaalide ja fekaalide ründmine ning seda ilma, et politsei teeks seda nägema, FSB terror läbiotsimiste ja nii edasi näol meenutab nii väga režiimi mahitatud Sturmabteilung'i terrorit 1930ndate aastate Saksamaal.       

Pole kerge sedastada, et Venemaa väärib oma valitsejaid. Paraku on Venemaa ja Putini režiimi, mida toetab 80–90 protsenti elanikest, eristamine keeruline. Usalduse loomise «hind» Eestis ei saa mingil moel olla see, et teated Putini režiimi nurjatustest tembitakse Autobahn'e ülistavateks mürgisteks kokteilideks.

Ühispinnaks saab olla vaid ühine arusaam, et praegune Venemaa režiim on kuritegelik oma rahva suhtes ja ohtlik ka Eestile. Mina isiklikult ei kahtle, et nii-öelda keskmine eestlane saab usaldada kaasmaalast vaid tingimusel, et temaga jagatakse ühiseid väärtusi ja arusaamu demokraatiast.

Eesti meedia probleemid

Doždi ja RTVi (Ehho Moskvõ poolvend) kuvand Venemaa poliitilisest palgest ja Putinist on üldjoontes üsna lähedane Eesti meedias loodule. Seega arvamuseks, et Eesti meedia oleks eriliselt Venemaa suhtes vaenulik või solvav, pole põhja. Toomil muidugi lasub kohustus järjepanu deklareerida, et Eesti meedia on ebasõbralik ja mitteobjektiivne. Viimane, mida võib lubada, ongi see, et Eesti meedia muutuks venelasele autoriteetseks.

Oma tonaalsuselt ja faktivalikult on Eesti meedia Doždi ja RTVi edastuste kõrval hoopis leplikum. Venemaast loodav kuvand võiks olla konkreetsem. Suur osa teabest, mis kujundavad tänase Venemaa oludest väga karmi, et mitte öelda jälgi kuvandi, jääb eestlasele kahjuks varjatuks.

Teated tipplavastajate vangistamistest, lahkusuliste tagakiusamisest, FSB poolt ükskõik milliste protestide lämmatamisest (isegi kui protestitakse elanikke mürgitava prügimajanduse vastu), opositsiooni jälitamisest, kultuuriheeroste näljastreikidest, ajakirjanike mõrvadest, massilisest piinamistest vanglais (piinakambrid on lausa reegel!) ja nii edasi, kõnelemata Aleksei Navalnõi ja tema toetajate süsteemsest terroriseerimisest, ei ületa meie uudiskünnist. Venemaa on meile juba «teine maa» ja «teine normaalsus». Seal toimuv, kui mõni tipppoliitik ei luba just paari päevaga Tallinna taasvallutada, pole reeglina huvitav. Muidugi, meelsasti näeksin, et ETV+ vahendadaks analüütilisi intervjuusid sellise mastaabiga ajakirjanikelt-intellektuaalidelt, nagu Aleksei Venediktov, Jevgnia Albats, Gennadi Gudkov, Andrei Piontkovskii, Nikolai Svanidze ja nii edasi. Kõik nad on Venemaa tõelised patrioodid. Kuid mõistan, et sellega riskiks ETV+ oma niigi hõreda auditooriumiga.

Põhjus, miks Eesti meedia on Toomi vaatenurgast «ebaobjektiivne» ja pole siinsete venekeelsete enamusele vastuvõetav, on selle leppimatus Venemaale hukutava Putini režiimiga. Seejuures on tonaalsuskontrast ühelt poolt eestikeelse meedia, ja ETV+ ning REN-TV, PBK vahel kaugelt väiksem kui näiteks viimaste kontrast Doždi tonaalsusega.

Probleem on tõigas, et end ahistatuks ja alandatuks mõelnud, ajaloo poolt ebõiglaselt kohelduna tundev venekeelne inimene vajab kinnitust sellele, et suur vend Venemaa (kellel pealegi aina vägevamaks muutuv kaigas) tõuseb põlvedelt. Venemaa meedia on suuresti kiriku rollis, Putinist on saanud Venemaa huvide kehastus ja südametu maailma süda. Vägisi kisub meelde tuntud loosung: «Ütleme Lenin, mõtleme partei, ütleme partei, mõtleme Lenin.»

Eesti meedia on seega «halva teate tooja rollis» ja halbade teadete toojad pole teokraatiates teatavasti oodatud. Aga nagu on üldteada, tuleb pärast tõde alati reaalsus ja sellest pole pääsu ka seekord.  

Kust leida Venemaa positiivset kuvandit toetavaid uudiseid?

Uudis- ja tunnetusväärtusega faktide edastus on tõesti juba loomult «kallutatud». Aga selle taga pole kellegi tahe, vaid uudisturu loogika. Näiteks eelmise aasta (2017) rekordilise nisusaagi saaks, kui see oleks «uudisväärtusega», Venemaa aktivasse.

Kuid «uudiseväljad» on mujal. Uute telefonide, arvutite, automudelite ja nii edasi turustamine toetab regulaarselt Korea, USA või Hiina «reitingut». Sellel mainekujundusväljal sõnavõimalust pole. Pole ju tööstust, mis võimaldaks moodsa riigi kuvandeid «toota». Isegi autotööstus vaagub hinge.

Kuid võimalused Venemaa kuvandit parandavat «maaki» saaks ehk kaevandada? Ainult et eestlased vist ei taha? See pole nii. Tõsisemat kuvandilist kaalu omavad «faktid» jagunevad üldjoonetes andmepõhisteks (statistilised) või väärtuspõhisteks (need korrastavad meie arusaamu õiglusest, vabadusest ja nii edasi). Mõlemat laadi andmestikke toodetakse ja  jagatakse lausa «tööstuslikult». Vaatame neid järjekorras.    

ÜRO, OSCE ja teised veel tohutu hulk andmetöötlejaid paiskavad iga päev ringlusse tohutu hulga teavet, mille objektiivuses ei kahelda. Kuid kui püüaksin teadlasena loodud «faktide» alusel Venemaast positiivset kuvandit tekitada, siis põrkaksin ületamatutele raskustele. Sõltumata sellest, kas analüüsin riikide arengutaset ja kodanike heaolu peegeldavaid indikatiivseid näitajad, nagu korruptsioon, rahvuslik kogutoodang, GINi indeks, majanduse innovaatilisus, keskmine eluiga, vangide suhtarv, ravikindlustatus, teadusesse tehtud investeeringud, ülikoolide tasemereitingud, sugude võrdsus, meediavabadus ja nii edasi jääksin hätta. Peaaegu kõik võrdlusandmed asetavad Venemaa üsna või väga kehva valgusse. Metafooride nagu «tuumarelvaga Ülem-Volta» kasutamine on maitse asi, kuid kui jääda tõsiseks, siis sinnapoole tänased arengud tüürivad. Seega häid objektiivseid (statistikapõhiseid) uudiseid, ei Venemaa olevikust, ega ka ettenähtavast tulevikust, nii palju kui teadus seda lubab, on väga-väga napilt.

Veidi erinevaid, kuid loomult sarnaseid kuvandiallikad on edetabeleid «toodavad» spordivõistlused, auhindade jagamised (nagu Nobeli auhind) ja nii edasi. Sporditööstusel oli Nõukogude Liidu elujõu tõendina määratu propagandistlik kaal. Ajad on paraku teised. Jalgpallis tegi 140-miljonilise elanikkonnaga Venemaa arvestatava tulemuse. Aga näiteks äsja lõppenud Euroopa meistrivõistlustel kergejõustikus tõusnud Venemaa isegi mitte võrdluses väikeriikide Norra ja Rootsiga kuidagi esile. Kuvand Venemaast kui dopinguriigist ei taandu niipea. Nobeli preemiat pole Venemaa välja teeninud juba rohkem kui veerand sajandit.

Venekeelsete ületamatu probleem «objektiivsuse» ja heade uudiste nõudlemisel on tõik, et Vene riigi loodava  omakuvandi ja nii-öelda objektiivse reaalsuse vahele on just Venemaa haip-propaganda tekitanud tohutu lõhe. Ja tekitatakse see isegi numbriliselt st objektiivset sama alusandmestikku manipuleerides. Näiteks Levada-keskuse andmeil on enamik venemaalasi arvamusel, et nende riik on endiselt kosmoseuuringute liider! Statistika ei toeta seda müüti juba ammu. Tehnoloogilisse perifeeriasse vajuv Venemaa satelliiditoodang pole konkurentsikõlblik. Venemaa osakaal globaalses kosmosetööstuses kõigub (rahaliselt väljendatuna) kahe-kolme protsendi vahel ja väheneb edasi!

Venemaa meedia üheks positiivse omakuvandi toetamise viisiks on tohutu ulatuse saanud hooplemine uute relvadega. Sellest ei saa Eestigi meedia mööda. Seejuures lisatakse, et Vene relvadele «ei leidu läänes analooge» või et oma tapajõult on need «unikaalsed», ikka suuremad ja võimsamad kui näiteks Ameerikal. Alltekstiks, mis peab tõstma venemaalaste uhkust oma maa üle, on, et «nemad seal» ja just tänu Putinile nüüd kardavad meid, see tähendab uvažajut. Tõsiasjaks jääb, et kodus ja välismaal mõjutavad sedalaadi suurustamised hooplemised (tihti tühisõnalised ja võltsitud demodega) Venemaa kuvandit vastupidises suunas. 

Väärtusi ei saa reeta

Igapäevase kuvandiloome teise aluse moodustavad/kujundavad faktid, mille tekitamise aluskomponent on väärtuspõhisus. Faktid «tekivad» sündmuste (õnnetused, haiguspuhangud, terroriaktid, invasioonid ja nii edasi) alles nende asetamisel õiguslikku, moraalsesse ja nii edasi konteksti. Sedakaudu saavad niinimetatud lihtsündmused kuvandilise kaaluga faktide staatuse.

Näiteks lihtsalt «sündmuse» keeles väljendatuna teisaldas Venemaa aastal 1994 ca 20 000 oma sõjaväelast Krimmi poolsaarele. Väärtuspõhises sõnastuses võib see sündmus saada «taasühendamise», «vabastamise» (nagu said 1940. aasta «sündmused» Eestis), aga ka annekteerimise, okupeerimise ja nii edasi ja nii edasi sildi.

Euroopalikus väärtussüsteemis, mis toetub rahvusvahelisele õigusele ja lepingute austamisele, saab liidendmise «sündmust» iseloomustada üksnes agressiooni ja anneksiooni terminites, see tähendab ainult ja ainult negatiivse uudisena Venemaast.

See, et Eesti meedia kõnetab Venemaa tegevust Krimmi liidendamist vägivalla, agressiooni, õigusetuse, terrorismi ja nii edasi keeles, on nii kaua, kui püsime Euroopa õigusruumis, vältimatu ja, mis kõige tähtsam, õiglane. Sügavalt ebamoraalne on aga surve, mida avaldatakse Eestile, sealhulgas Toomi ja teiste suu läbi, et me võtaks omaks mingi «lepituse» või kellegagi (ma ei tea kellega?)  usalduse tekitamiseks, agressori omavoli õigustava keele. 

Sõjaline avantüür Süürias, kui seda esitada Venemaa «huvide» keeles, on «20. sajandi suurima katastroofi» termineis arutlejaile üheselt õigustatav. Vähemalt Toomil pole mingeid Venemaa esindava Bashar al-Assadi genotsiidse poliitika õiguspärasuses kahtlust. Väärtuspõhise faktiloome pinnal tekitab oma rahva gaasitaja üksnes jälestust. Ida-Ukrainast saab eurooplane kõnelda eelkõige väärtuste keeles. Demokraatlikus maailmas on Venemaa  agressioon kindlustanud kõiges, mis puudutab Ukrainat, absoluutselt negatiivse – agressori kuritegusid paljastava katkematu uudisvoo. Seni, kuni väärtustame euroopalikku ja mitte putinlikku õiguskäsitlust, ei saa Eesti meedia teisiti, kui hoiab seda teemat esilehel ja adresseerib seda halastamatult süüdistavalt.

Venemaa otsesel mahitamisel kestva tragöödia «pehmendmine» kaasvastutuseks ei saa olla mingi koduse «usalduse» hind. Selle hind meile oleks samasuguse agressioonile õiguspõhja loomine Eestis! On täiesti vältimatu, et Venemaa peab kord omaks võtma Ida-Ukrainas mahitatud kuriteod, et Venemaa on kaassüüdlane kümne tuhande piiri ületanud tsiviilelaniku surmas ja tuhandete kodude purustamises! Siis ehk jätkame ka Eestis juttu kellegi tunnete «solvamisest».

Kui mitte tõsiselt võtta Venemaa-poolsete lausvalede ja lääneriikide kohtulike uurimistulemuste «tasaalustatud» esitamise demagoogiat, siis puudub Eestil meedial võimalus jätta kellegi Venemaa-lembus solvamata. Olgu siis tegu reisilennuki hävitamisega Donbassi kohal, Skripalide mõrvamise katsega, USA ja teiste riikide valimistesse sekkumisega ja nii edasi.

Nüüdseks juba toimib ulatuslik rahvusvaheline konsensus (Venemaa on ju üksi!), mis peatselt päädib üheselt Venemaale näpuga näitavate kohtulahenditega. Eesti usaldab Euroopa riikide õigussüsteeme ning Eesti meedia huvi on elanike hoiatamine ja selle eest võitlemine, et suveräänsete riikide territooriumid jääksid kuritegelikest praktikatest puutumatuks, et meie elanikud võiksid end tunda turvaliselt. Venemaa-poolne ekspertiiside jultunud võltsimine (et varajata lennuki allatulistamist) või räigelt süüdistav retoorika ohverriikide (nagu Suurbritannia aadressil) üksnes võimendavad Venemaa negatiivset kuvandit. Korean Air Linesi lennuki (lend KAL 007) allatulistamise (1983) eitamise lugu peaks olema õpetlik. Lõputult usutavalt valetada pole võimalik. 

On traagiline, et arvuka venekeelse vähemuse selgelt Venemaa poolt manipuleeritud tunnetele viitamisest on saanud Eesti ajakirjanduse suukorvistamise argument. Venemaa poliitika kuvandamisel Eestis pole mingit erilist «Eesti meediat». Küll on ajaloolist kogemust ja keelekompetensi (ja need annavad meile tohutu eelise), mille toel kujuneb teravdatud ja rikastatud pilk.

Eesti ajakirjandus on Venemaa juba ka meie heaolu ohustavate avantüüride (no kuidas siis Ida-Ukraina ja Süüria kampaaniaid teisiti nimetada) kajastamises Euroopaga solidaarne. Räägime roimadest ja nende kaasosalistest just nii, nagu see ka Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu ja teiste institutsioonide seisukohtavõttudes kajastub. Toomi ja mõne tema missioonikaaslase pingutused Euroopale Venemaa keelekasutust peale suruda pole õnneks läbi läinud. Veelahe teavitamispoliitikas kulgeb seega Venemaa riikliku propagandatööstuse ja ülejäänud maailma meediakultuuri vahel ning piiririigis – Eestis – tajutakse seda konflikti teravamalt.    

Kommentaarid (9)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles