Lavastus «Oomen» Kreenholmis tuleb siiski!

Kultuuritoimetus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastus «Oomen».
Lavastus «Oomen». Foto: Plakat

Kevadel esietenduma pidanud, ent  määramata ajaks edasi lükatud lavastus «Oomen» tuleb siiski! See 5. oktoobril esietenduv ruumipoeetiline rännak käsitleb Kreenholmi elava kujundina sellest, kuidas töö tähendus on radikaalselt muutumas.

«Oomen» põhineb avangardpoeet Aleksei Gastevi teosel «Töölislöögi poeesia». Gastev sai sotsialistlikul Venemaal tuntuks kui teoreetik ja praktik, kelle huvi ja siht oli parandada tööliste efektiivsust vabrikutes. Tema tekstid on kui poeetilised plahvatused, Kreenholmi müüride vahel võtavad need installatiivse vormi. Etendavad Mirtel Pohla, Riina Maidre, Bert Raudsep, Pääru Oja ning Vox Populi koor.

Tööjõud, tööviljakus, tööaeg, töökoht. Töö on praeguse maailma keskne mõiste, on seda täna ja on olnud aastasadu. Kuhu on viinud miljardid klahvivajutused, kuhu ketrajate masinkiired näpuliigutused? Kuhu on viinud kolbid ja kompressorid, pooljuhid ja protsessorid? Edasi, aina edasi. Aga edasi kuhu? Ja kuhu jääb inimene?

Massid, majandus, marginaalid. Kreenholmi tehastes on töötanud tuhanded ja tuhanded. Minevik on proletaarne, olevik on postindustriaalne, tulevik on paljulubav nagu Milton Friedmani naeratus. Kuid on veel üks vaade. Kreenholmis ei vurise enam ammu ketrusmasinad, ei voola kangakilomeetrid. Progress on töö viinud lihtsalt edasi, tuhandete kilomeetrite taha, aga miski on siia ometi alles jäänud. Endena, oomenina kõrguvad Kreenholmi tühjad tehasehooned. Nad kõrguvad elava metafoorina kahe maailma piiril ja see piir pole vaid riikide vahel. Vaadake! Kui palju tähenduskihte! On Kreenholm oomen hea uue ilma saabumisest ja töö lõpust? Või vastupidi – ehk on Kreenholm oomen töö igavikkusest, isegi kui masinad ja kõikvõimsad algoritmid on selle inimeselt üle võtnud ja töö tähenduski on muutunud? Võib-olla oleme me alles progressi alguses? Kuhu viib inimeste ja masinate tahe ja mis on see sõnastamatu, mis jääb alles ka peale kurblikku viimast vilet?

Jarmo Reha (1991) on vabakutseline lavastaja ja näitleja, kes on varasemalt olnud teatris NO99. Reha on lõpetanud EMTA Lavakunstikooli XXVI lennu näitlejana. Tema viimaste tööde hulka kuuluvad rollid mängufilmis «Portugal» ning lavastustes «BIG DATA» ja «Pikse pill». Lavastajana huvitub ta installatiivsest ruumist ja füüsilisest poeesiast.

Tekst: Aleksei Gastev

Lavastaja: Jarmo Reha

Kunstnik: Liina Tepand

Dramaturgid: Laur Kaunissaare, Aare Pilv

Helikunstnik: Argo Vals

Valguskunstnik: Karolin Tamm

Dirigendid: Janne Fridolin, Svetlana Gorjušina

Etendavad: Mirtel Pohla, Riina Maidre, Bert Raudsep, Pääru Oja, Vox Populi koor ja Narva poistekoor

Produtsent: Jarmo Reha

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles