Juhtkiri: me ei unusta. Mitte kunagi (23)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kommunismiohvite memoriaal Maarjamäel.
Kommunismiohvite memoriaal Maarjamäel. Foto: Mihkel Maripuu

Inimsusevastased kuriteod on aegumatud, kommunistlikud kuriteod kuuluvad nende hulka. Me ei tohi unustada ega unustagi kunagi repressioone, mis said osaks eesti rahvale eelmise sajandi okupatsioonirežiimide käe läbi. Tallinnas Maarjamäel avatud kommunismiohvrite memoriaal sümboliseerib mäletamist. See on vaimne kants, mis sisendab meile enesekindlust. See on midagi niisugust, nagu me vajame.

«Me rajaksime oma kodu liivale, kui vaatame minevikust mööda, sest siis me vaatame mööda ka tulevikust,» ütles president Lennart Meri 1999. aasta jaanuaris, olles kutsunud ellu inimsusvastaste kuritegude uurimise komisjoni, mida tuntakse selle juhi järgi ka Max Jakobsoni komisjonina. Nagu uurimistöö ja selle tulemused, nii on ka ruumilised maamärgid riigile, ühiskonnale, rahvale väga tähtsad.

Samas on huvirühmi alati palju ja seetõttu on ka monumentide rajamise küsimused – mida, kuidas ja kuhu ehitada – emotsionaalsed ja mitte kunagi kergete killast. Otsus peaks olema nagu muinasjutust tuntud hiiglase mõõgalöök: üks ja kindel, mitte sihitu raiumine. Sellisel juhul pole ka tagantjärele põhjust lõputult rääkida sellest, et jälle kord kulus millelegi liiga palju raha, tulemus oli küündimatu või jäeti kellegi tunnetega arvestamata.

Maarjamäe memoriaali lahendus on esteetiliselt õnnestunud. Lihtsalt öeldes on autorite (Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus, Martin Prommik, Lidia Zarudnaja) töö ilus, mis on iga monumendi vastu- ja omaksvõtuks ning kultuurikihti asetumiseks ülimalt tähtis. Sellele aitas kaasa arhitektuuri- ja kunstivaldkonna inimeste osalmine konkursikomisjonis, nii välditi Vabadussõja võidusamba rajamisel tekkinud probleeme.

Maarjamäel avatud kommunismiohvrite memoriaal sümboliseerib mäletamist. See on vaimne kants, mis sisendab meile enesekindlust.

Lähteülesanne oli kunstiliselt keeruline, sest 1975. aastal avatud Allan Murdmaa ja Matti Variku kavandatud memoriaali peetakse oluliseks maastikuliseks monumentaalteoseks ning lahendus ei tohtinud mõjuda ei laienduse ega juurdeehitisena. On ju Maarjamäel praegusajal kõrvuti Nõukogude ja Saksa sõdurite mälestusmärk. Arhitektuuriteadlane ja -kriitik Triin Ojari on nentinud, et nüüd tekib konteksti lisakiht. «Vastaspoolel võidelnud suurriikide hammasrataste vahele jäämine sai siinsele maale ja rahvale saatuslikuks, Maarjamäel on ühekorraga kõrvuti näha sõda ning ohvrid, võim ja selle ajutisus,» kirjutab Ojari (Sirp 26.08.16).

Muidugi kulub aega, kuni rahvas uuenenud Maarjamäel käib, ise tunneb ja tunnetab. Ent vastavatud mälestusmärgil tuulise mere kaldal on kõik eeldused puudutada inimeste hinge. Me vajame neid hetki, et tajuda vabaduse väärtust ning olla mõtetes nendega, kes võõra võimu all kannatama pidid. Me ei unusta. Mitte kunagi.

Kommentaarid (23)
Copy
Tagasi üles