Nägin ühel päeval Laurit oma abikaasaga me küla Rimis lapsele koolikotti valimas. Lauri on mu abikaasa endine töökaaslane, kes seisab selle eest, et oleks, mida metsa istutada. Igatahes tuletas see hetk mulle meelde, et kooliaeg algab, kuigi mul endal pole parasjagu kedagi kooli saata.
Eestis on põhiseaduses kirjas, et igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistele lastele seadusega määratud ulatuses kohustuslik. Panete tähele – õppimine, mitte koolis käimine, kuigi see esimene ei tule tavaliselt teiseta. Üks teine seadus ütleb, et põhiharidus on riigi haridusstandardiga ettenähtud kohustuslik üldharidusmiinimum. Me teame, et see on üheksa kooliaastat. Eesti vabariigi alguse aegu käisid me vanaisad-vanaemad mõne talve koolis ja said elus hakkama. Olgem ausad – olid ikka ju talved ka! Nüüd kliimasoojenemise kontekstis on talved nirud ja üheksastki talvest ei piisa, aga alguseks asi seegi. Kuigi Rakvere linna volikogus oli hiljaaegu emotsionaalne debatt gümnaasiumi asukoha üle, on teadmiste vundamendiks ikka põhikoolis õpitu, mille pealt saab edasi liikuda, ja muidugi on suur roll ka õpikeskkonnal.