Tikud, sool ja kalender 1.

Olaf Esna
, bibliofiil
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanasti sai kalendrist peale kuupäevade, riigi- ja usupühade teada kogu Eesti laatade toimumiskohad ja kuupäevad.
Vanasti sai kalendrist peale kuupäevade, riigi- ja usupühade teada kogu Eesti laatade toimumiskohad ja kuupäevad. Foto: Urmas Luik

Vanal hallil ajal pidid igas majas olema tikud, sool ja kalender. Kahe esimese vajadusest saab igaüks aru, aga milleks kalender? Asi selles, et vanasti sai kalendrist peale kuupäevade, riigi- ja usupühade teada kogu Eesti laatade toimumiskohad ja kuupäevad.

Laatade kohta Eestis on andmeid juba 15. sajandist, mil neid korraldati linnades ja alevites. 18. sajandi teisel poolel hakkasid ­talumehed oma saadusi müüma laatadel. 19. sajandil tekkisid ­talurahvalaadad, osa neist olid spetsiifilised nagu hobuse-, ­looma-, lina-, kalalaadad. Suurematel laatadel oli eelpäev ehk ­potilaat, kus müüdi savinõusid ja muud pudukaupa.

Näiteks on 1847. aasta “Kalendris ehk Täht-ramatus” kirjas, et heinakuu (juuli) 20. kuu­päeval algab Pärnus kolm nädalat kestev saksalaat (jaarmark), mihklikuu (september) 18. päeval on laat Audru mõisas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles