Sai nutta ja sai naerda

Aarne Mäe . Foto: Meelis Meilbaum

Pärast ligi 25 aastat töötamist Virumaa Teatajas, viimased kaksteist ja pool aastat peatoimetajana, olen otsustanud võtta aja maha ja vaadata ringi, kas peale igapäevase leheteo on maailmas ka midagi muud. Selle kohta uudise ilmumise järel on olnud väga palju südamlikke ja uudishimulikke telefonikõnesid, kirju ja kohtumisi. On liigutav ja üllatav, kui palju kaasaelajaid, toetajaid ja sõpru mul tegelikult on.

Üks lahkumise põhjus on just see, et ajakirjandus on muutunud tigedaks ja muutnud mindki kurjaks, küüniliseks, sarkastiliseks. Võib öelda, et mul sai kõrini urgitsemisest, kritiseerimisest, pidevast vastutusest ja igapäevasest stressist selle pärast, kust leida kõigile huvipakkuvat materjali. Tuli olla pidevalt pinge all, nii et surve oli neljast küljest: lugejatelt, allikatelt, alluvatelt ja ülemustelt. Mulle meeldib see töö, aga mingil hetkel peab mõtlema ka endale ja oma tervisele.

Olen veerandsada aastat käinud hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni ringi peaaegu hullumeelse pilguga, mis otsib igas võimalikus ja võimatus asjas uudist, arvamust või muus žanris ajakirjanduslikku lugu. Liigelda, suhelda ja tegutseda vaid ühel eesmärgil – leida lugemisväärset täidet oma kodumaakonna lehele, mis aja jooksul sai justkui enda omaks, kuigi vahetusid nii omanikud kui ka kolleegid – see kõik muutus justkui elu ainsaks, maniakaalseks sihiks. Ja see ei ole enam normaalne.

Ühelt poolt ei jõudnud ma esmaspäevahommikuid ära oodata, et hakata hooga lehte täitma, lehte, mis igal hommikul on tabula rasa ja peab õhtuks kirjaridu täis olema.

Samas ärkasin mõnelgi ööl mõttega, et kui kaua ma seda tööd peaksin tegema, et ma ei muutuks uutele tulijatele takistuseks ega omanikele tülikaks, et jumala pärast leht ei kaotaks.

Ning ikka pidasin kõige tähtsamaks seda, et suudaksin hoida endas kaduma kippuvat kirge ja silmis sära, et tunda siiski ka ise naudingut. Sest me ei mängi ju rahvastepalli, kus kaptenil on mitu elu.

Ometi pidasin vastu kauem kui keegi teine siin. Ja seda eeskätt teie kaasabil, mu lugejad. Teeks teile maani kummarduse, kuid veidi hiljem, selleks pean nüüd keskenduma füüsilisele trennile, et end vastavasse vormi ajada. Nüüd vahest leian selleks aega.

Esmaspäevast avaneb meeldiv ja kohustustevaba võimalus rääkida inimestega, olles ka ise inimene, mitte ajakirjanik. Väljaelamine võtab kindlasti aega, aga samas võib olla – ja pean seda isegi väga võimalikuks –, et naasen meediamaastikule varem, kui arvata oskan. Kuid hoopis värskema ja paremana.

"Me ei mängi ju rahvastepalli, kus kaptenil on mitu elu."

Võimalik, et kohtume edaspidi ka selle lehe veergudel. Kirjutada meeldib mulle jätkuvalt. Võiks ju kirjutada hoopis midagi suuremat. Või lähen vaatan, kuidas tehakse poliitikat, ja saan sealtki ainest. Miski pole võimatu.

Kui ma veerandsaja aasta eest tööle asusin, polnud ma hetkegi ajakirjandust õppinud, tulin otse tänavalt ja mulle anti telefonitoru pihku. Järgmisel päeval oli kaks nuppu esiküljel. See oli 2. jaanuaril 1994. See oli ilus aasta ja ilus algus. Nüüd siin asju kokku pakkides ja vanu lehti sirvides tunnen pisukest heldimustki.

Aga meie vananeme ja meedia olemus muutub, muutuvad ka kommunikatsioonivormid ja uudistetarbija harjumused. Vana hea paberleht kipub kaduma, see teeb kurvaks. Võitleme selle paratamatusega justkui don Quijote tuuleveskitega. Aga ma ei soovinud, et mind kantaks siit välja jalad ees, kuigi lift kesklinna majas, kus meie toimetus asub, on täiesti töökorras.

Kui mulle tehti ettepanek asuda 1. aprillil 2005. aastal Virumaa Teataja peatoimetajaks pärast Pärnusse lahkunud Hannes Kuusmad ning lühikest aega ametis olnud Rein Sikku ja Andres Porilat, siis oli see ühtaegu ootamatu ja kauaoodatud pakkumine, sest ma armastasin oma tööd ja ennast selles töös. See vana “aprillinali” sai nüüd lõpu.

Vahepeale jäi kaks aastapreemiat ehk Muusat kolleegidelt, viis nominatsiooni Eesti Ajalehtede Liidu konkursil koos kahe parima arvamusloo auhinnaga, kaks Rakvere linna teeneteplaati, samuti Kaitseliidu teenetemärk ja maavanema vapimärk. Kuid selle kõik kaalusid üles vahvate virulaste jutustatud lood, värvikad kohtumised, kuhu jätkus paksude romaanide jagu naeru ja nuttu, ning lugejate tänulikud sõnad postkastis, telefonis või silmast silma öelduna.

Nagu on öelnud klassikud: igas lehenumbris peab olema midagi, mis paneb nutma, ja midagi, mis paneb naerma. Ka mina lahkun pisarates – ühes silmas kurbuse- ja teises rõõmupisar.

Tööd pole kunagi liiga palju, aga kõike ka ära teha ei jõua. Mul on hea meel, et minust jääb maha Lääne-Virumaa kõige loetavam päevaleht, mida jälgib lugejauuringute järgi umbes iga kolmas maakonna lugemisealine inimene ja mis on majanduslikus plussis.

Soovin teile kõike head, mu kallid Virumaa Teataja lugejad, soovin oma ajalehele edu.

Kindlasti kohtume veel.