Philippe Jourdan: Maailma paneb liikuma armastus
23. detsember 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni arvab, et raha paneb rattad käima – börsid, aktsiad, investeeringud. Viimase aja sündmused on võib-olla sundinud neid oma meelt muutma.
Teised arvavad, et hoopis võim paneb maailma liikuma. Kolmandad, et jõud või tugevus, eneseteostamine või piiramatu vabadus panevad maailma liikuma.
Ja me kõik oleme veendumusel, et maailm, kus inimesed elavad, peab kuidagi paremaks muutuma, et arvatavasti peavad olema inimesed – me ei tea, millised –, kes selle paremaks muutmisel osalevad ja seda teostavad. Aga arvestame, et selleks kulub aastasadu, ja kui asjad läheksid meie andumuse suuruse järgi, kestaks see terve igaviku.
Jõulupühad tuletavad meile meelde midagi väga olulist: et lõppude lõpuks on armastus, mis sünnib inimese hingest, see, mis paneb maailma liikuma. Mitte midagi muud kui armastus.
Oleme juba ajaloo jooksul läbi proovinud kõik teised võimalused – mõistuse, teaduse, materiaalse rikkuse – ja jõudnud varem või hiljem järeldusele, et armastuseta poleks tõesti midagi suurt loota.
See mõte võib tunduda naiivne või küüniline, ebareaalne või ebakonkreetne. Aga tõesti, kui see ei oleks armastuse pärast, oleks meie maailm nagu vana kell, mis on juba ammu seiskunud, ja keegi ei suudaks seda enam tööle panna.
“Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus,” ütleb apostel Paulus sõnadega, mis on võib-olla kõige ilusamad, mida inimene on kunagi ütelnud armastuse kohta.
Tõesti, armastus on maailma mootor. See on raske, nagu linnule on rasked tema tiivad, aga need on ainsad, mis panevad ta lendama.
Karol Wojtyùa, keda inimesed tunnevad rohkem Johannes-Paulus II nime all, kirjutab: “Armastus ei ole seiklus. Tal on kogu inimese maik. Tal on tema erikaal. Ja terve saatuse raskus. Armastus ei saa olla hetk. Läbi armastuse läheb inimese igavik.”
Kas see ei ole jõulupühade sõnum?
Kristlased tähistavad Jumala poja sündimist. Maailm ei ole seiskunud, ta ei ole katki läinud vana kell. Ei ole majanduslikku ega rahvusvahelist kriisi, mis suudaks meid hirmutada, kui tuleme tagasi põhiväärtuste juurde, mis on armastus, kannatlikkus, abistamine ja andestamine.
Selline on minu soov Pärnu Postimehe lugejatele: et meie ei lepiks vana kellaga, et armastus paneks eeloleval aastal rohkem liikuma meie pereelu ja ühiskondliku elu.