Lauri Vahtre: Saksamaa vilkurivalgel (74)

Lauri Vahtre
, ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märulipolitseinikud esmaspäeval Chemnitzis.
Märulipolitseinikud esmaspäeval Chemnitzis. Foto: SEBASTIAN WILLNOW / AFP / Scanpix

Ajaloolane Lauri Vahtre leiab, et Saksamaal Chemnitzis puhkenud massirahutuste taga on sakslastes tekkinud ohutunne ja närvipinge.

On tõenäoline, et Chemnitzis meelt avaldavate sakslaste hulgas leidub natsitervitusega vehkijaid, laamendajaid, puupäid. Võimalik, et ka provokaatoreid, sest piisaks ühest haakristist mitme tuhande pealise rahvahulga keskel, kui see leviks maailma pressis välgukiirusel ja kogu sündmusele oma templi lööks.

Kuid sotsiaalmeedias levivatelt otsesalvestustelt natse (esialgu) ei leia. Inimesed protesteerivad – mille vastu õieti? Kas selle vastu, et kellelgi on tume nahk või krussis juuksed? Vasakpoolitsev meedia ja «arvamusliidrid» just nii väidavadki.

Äärmusparempoolsus! Rassism, ksenofoobia, natsism! Ent kui uurida, kuidas sündmused alguse said, avaneb hoopis teine pilt. Vähemalt meeleavaldajate teadmise kohaselt algas asi sellest, et silmnähtavalt võõrapärase välimusega isikud asusid kasutama oma «inimõigust» – käperdama ja vägistama saksa naisi, saksa mehed astusid vahele ning üks neist torgati noaga surnuks. Kui selline kirjeldus tõele vastab, on hukkunu näol tegemist ilmselge märtriga.

Isegi sellise juhtumi peale ei pruugiks puhkeda tänavarahutused, kui… Kui sakslastesse poleks viimaste aastate jooksul juurutatud veendumust, et sellistel asjaoludel pääsevad kurjategijad puhtalt või pelga näpuviibutusega. Märtriks ei saa teha isikut, kes langeb sisserändaja käe läbi, see pole poliitiliselt korrektne, see õhutab võõraviha.

Nende ideoloogiliste vagajuttude levitajad ei mõista, et päris võõraviha õhutab olukord, kuis võõrastel – kollektiivne kultuurimälu peab neid inimesi võõrasteks veel kaua ja selle vastu ei aita ükski ajupesu – lastakse märatseda ja politseile näkku naerda. Täpsemalt lugege Tania Kambouri raamatust «Saksamaa vilkurivalgel» (2016).

Ükskord see lihtsalt pidi juhtuma. Näha aasta-aastalt pealt, kuidas õiglust jalge alla tallatakse, vägivalla levikut pealt vaadatakse ja probleemide lahendamise asemel ängistavat ajupesu korraldatakse (nt plakatikampaania «Tüüpiline sakslane», millel kujutatakse Aasia ja Aafrika juurtega Saksa kodanikke) – kõik see tekitab kokkuvõttes hirmu ja ohutunnet. Allasurutud raevu oma kaitsetuse ja jõuetuse pärast.

Saksamaa valitsusel seisab ees tõehetk. Kas võtta täna kinni 300, homme 3000, ülehomme 30 000 meeleavaldajat ja riskida üleüldise anarhia ning läbisegi-tapatalgutega või üritada midagi ette võtta, mis meeled maha rahustaks ja laseks edasi elada.

On päris ilmne, et II maailmasõja järel saabunud – ja palavalt kutsutud – immigrante ei saa hakata välja saatma. Rõhuv enamus neist on korralikud ja töökad inimesed, saksa keel laitmatult suus ning suhted naabritega head. Järelikult tuleb leida viis, kuidas n-ö põlissakslased niimoodi maha rahustada, et oleks tagatud selliste integreerunud sisserändajate turvalisus.

Valitseva pahempoolse ja «lumehelbelise» ideoloogia kohaselt ei tohi paraku sakslastele, saksameelsusele mingeid järeleandmisi teha – see viivat otsekohe natsismi ja kõigi võõraste valimatu mahanottimiseni. Kuid selliseks arvamuseks puudub alus. Kui sakslased ennast enam ohustatuna ei tunne, siis kaob ka massi-võõraviha oht. (Jääb väike hulk madala laubaga jõhkardeid, keda rahvuslased ise on valmis talitsema.)

Selleks poleks Saksa valitsusel vaja teha muud, kui kuulutada avalikult, et immigrantide maalekutsumine peatatakse, ebaseaduslikult riigis viibivad immigrandid saadetakse välja, lõpetatakse immigrantide kuritegude varjamine ja neile leebemate karistuste määramine ning laiendatakse otsustavalt politsei õigust jõudu kasutada kuni tulirelvani välja isegi relvastamata rünnaku korral. (Sest kujutlege ette üksikut naispolitseinikku, keda rusikate ja jalgadega ründab kümme tursket meest.)

Vaevalt muidugi, et Saksa valitsus siinkirjutajat palumata nõuande eest autasustama tõttab. Sellegipoolest on raske kõrvalt vaadata, kuidas tehakse elementaarseid vigu, mille vältimiseks on ajalooline kogemus olemas. Eestlaste sisetunne laulva revolutsiooni künnisel oli usutavasti üsna sarnane Chemnitzis välja pursanud ja mujal Saksamaal miilava varjatud närvipingega. (Vähemalt tundlike ja mõtlevate inimeste hulgas; alati on ka neid – isegi Titanicu pardal – , kes varrukanööbist kaugemale ei näe.) Ja mis juhtus? Juhtus see, et piisas eestlastel vaid vabaneda allasurutusest, alandusest ja hirmust, eestivenelastel aga võitja-vallutaja karistamatusetundest, kui eestlaste – venelaste suhted… paranesid. Kui vähemus tajub, et ta on siiski vähemus, kellel on õigus kaasa rääkida, aga mitte enamust terroriseerida, asetuvad asjad paika ja enamus ei hakka kätte maksma. Sest… kellele õieti?

Muide, peagi hakkavad sarnased sündmused toimuma ka mitmes teises riigis.

Kommentaarid (74)
Copy
Tagasi üles