Abituriendid kritiseerivad uut eesti keele riigieksamit

Uus eesti keele riigieksam tekitab abiturientides palju küsimusi

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Hugo Treffneri gümnaasiumi ja Tallinna reaalkooli abituriendid tegid avaliku pöördumise sel kevadel kasutusele võetava uue eesti keele riigieksami kohta, juhtides tähelepanu selle formaadi sisulistele ja vormilistele kitsaskohtadele ning nõudes nende kohta asjakohaseid selgitusi.

Abituriendid paluvad kiiresti parandada katseeksami juhendites ja võtmetes sisalduvad vead ja mitmeti tõlgendatavad sõnastused ning anda õpetajatele ja õpilastele rohkem aega uue eksami ettevalmistuseks.

Muuhulgas leiavad pöördujad, et segaseks jääb eksami ühe osa, arutleva lühikirjandi kirjutamise eesmärk, kui arutluse tulemus on juba ette antud. Kitsas teemavalik ning puudulik sõnastus ei lase nende hinnangul õpilasel oma arvamust ja maailmavaadet esile tuua ega iseseisvalt järelduste ja lahendusteni jõuda. Kritiseeritakse ka lugemisülesande puhul esitatavaid vastandlikke nõudmisi ning asjaolu, et seda hindab vaid üks parandaja.

Pöördumist toetas oma allkirjaga 94 õpilast Tallinna reaalkoolist, 137 õpilast Hugo Treffneri gümnaasiumist ning 34 õpilast Miina Härma gümnaasiumist.

Alljärgnevalt edastab Postimees abiturientide pöördumise täisteksti.

«Avalik pöördumine hr Märt Hennoste, hr Jüri Valge, hr Jaak Aaviksoo, Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse ning Haridus- ja teadusministeeriumi poole

Kõigi eelduste kohaselt ootab 2012. aasta kevadel gümnaasiumi lõpetavaid õpilasi ees varasemast tunduvalt erinev eesti keele riigieksam. Eksamiformaadi muutus on tekitanud rahulolematust ja tõstatanud mitmeid küsimusi, millele aineõpetajail vastuseid ei ole. Tekkinud olukorras peavad Hugo Treffneri gümnaasiumi ja Tallinna reaalkooli abituriendid oma kohuseks uue formaadi sisulistele ja vormilistele kitsaskohtadele tähelepanu juhtida ning asjakohaseid selgitusi nõuda. Gümnaasiumi lõpueksamite tulemused on enamikule gümnasistidest määravad edasiõppimise seisukohalt, mistõttu ei tohi kõnealuse eksami vajakajäämiste mõju alahinnata.

Õpetajate Lehes 21.10.2011 ilmunud artiklis «Eksami katsetamine 2011» tuuakse välja järgmist: «Eksamid ei ole pelk kontrollivorm, vaid nende abil suunatakse kaudselt õppeprotsessi, määratakse õpetuse dominandid, tagatakse õppetöö süstemaatilisus ja tulemuslikkus, arendatakse ja ühtlustatakse hindamist, tagatakse õppetöö kvaliteet.» Kirjeldatud kaudne suunamine saavutatakse aga sellega, et õpilased ja õpetajad keskenduvad häid tulemusi soovides paratamatult igakülgsele ettevalmistusele riigieksamiks. Kuivõrd uus eksamiformaat sai kinnituse alles 2011. aasta mais, on ilmne, et tänavused abituriendid ei suuda eksamiks 2014. aasta lõpetajatega võrreldaval määral valmistuda kas või sellepärast, et esimestel on lõviosa kursustest juba eelmise eksami poolt määratud «dominantidele» toetudes läbitud. Sisulisele eelneva vormilise muudatuse põhjendatus on väga küsitav. Näib, et kevadisi lõpetajaid ootab ees lihtsalt üks katseeksam – vähetähtis vaheetapp üleminekul uuele õppekavale.

Teiseks ei ole lühikese ajaga suudetud tagada piisavaid vahendeid eksamiks valmistumiseks. Kõige parema ettekujutuse kevadel ees ootavast annavad õpilasele eelmistel aastatel juba toimunud eksamid, millega saab Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse kodulehel tutvuda. Uues formaadis eesti keele eksamit pole aga varem toimunud ja leppida tuleb vaid kahe katseeksami materjalidega. Nii jääb näiteks selgusetuks, mida oodatakse õpilaselt lühikirjandi pealkirja sõnastamisel: kättesaadavates materjalides pole esitatavaid tingimusi täpsustatud. Lisaks puuduvad õpetajatel niisuguse eksami puhul õpilaste ettevalmistamise kogemused; ometi on nad sunnitud seda küllaldase koolituseta tegema. REKKi eesti keele peaspetsialist Märt Hennoste toob oma artiklis «Uus eesti keele riigieksam. Üldinfo» (Õpetajate Leht 21.10.2011) välja, et talvisel koolivaheajal korraldab eksamikeskus 2012. aastal lõpetavate õpilaste õpetajatele infopäeva, kus tutvustatakse eksami korraldust, hindamisjuhendeid, harjutatakse eksamitöö hindamist. Infopäev, mis toimub kõigest neli kuud enne eksamit, ei suuda ometi tagada õpetajate küllaldast kvalifitseeritust ega anda neile piisavalt enesekindlust.

Vajadust muutuse järele on muuhulgas põhjendatud asjaoluga, et eksamiformaadi teisendamine parandab nõrga kirjutaja sooritust. Kuivõrd katseeksamitel oli tõepoolest vähe läbikukkujaid, paistab eesmärk olevat saavutatav. Keskmine tulemus pole korraliste eksamitega võrreldes oluliselt muutunud, seega võib järeldada, et ka väga kõrge punktisummaga tööde hulk on vähenenud. Arvamust kinnitavad 2010. aasta katseeksami tulemused: 100 punkti sai vaid üks õpilane. Selleski tasub aga kahelda, sest kõrgeimaks lugemisosas teenitud punktisummaks märgiti 37 võimalikust 40-st. Ükskõik kumba varianti uskuda, näib hiilgava tulemuseni jõudmine muutuvat lubamatult keeruliseks. Tundub ebatõenäoline, et ühelgi eksami tegijatest ei leidunud maksimumpunktide väärilist funktsionaalset lugemisoskust. Pealegi peaks õppekava väga edukas läbimine looma eeldused suurepäraseks soorituseks eksamil – see aga tulemustes kahjuks ei kajastu.

Märt Hennoste põhjendab eelpool nimetatud artiklis eksami muutmise vajadust veel sellega, et loomingulisus on asendumas jäljendamisega ning sagenenud on formaalne tekstiloome, kätteõpitud mõttekäikude ja tekstide esitamine. On aga arusaamatu, kuidas tekstist erinevate aspektide väljatoomine formaalsest tekstiloomest põhimõtteliselt erineb. Uue eksami teise osa, lühikirjutamise puhul võib koguni kohata soovi õpilasi kirjanditeema sõnastusega liigselt suunata. 2010. aasta katseeksamil oli üks neljast pakutud variandist kirjutada vähemalt 400-sõnaline arutlev kirjand «lähtudes Lennart Meri mõttest, et Eesti püsimajäämise peamine eeldus on tugev eesti keel ja kultuur». Arutleva kirjandi kirjutamise eesmärk jääb segaseks, kui arutluse tulemus on juba ette antud. Vähe on mõtet otsida loomingulisust kirjandist, mille probleemipüstitus määrab üheselt teema tõlgendamise viisi.

Lisaks võib märgata temaatika liigset kitsendamist, mis kirjutaja isikupära avaldumist tugevasti pärsib. Arutleva kirjandi põhiliseks sisuks ei saa kunagi olla kliima soojenemisega seotud üksikasjade üksikasjalik analüüs - aga nimelt seda nägi ette 2011. aasta katseeksami neljas teema. Samas on raske teemat mitmekülgselt ja terviklikult käsitleda ka siis, kui see on sõnastatud liiga üldsõnaliselt. Nii jääbki kõige hingelähedasem valdkond valimata, sest tekib hirm teemast mööda kirjutada või mõni küsimus katmata jätta. Kui senist eesti keele eksamit on nimetatud koguni küpsuskirjandiks, siis uue eksami kohta niisugust nimetust ilmselt kasutada ei saa – kitsas teemavalik ning puudulik sõnastus ei lase õpilasel oma arvamust ja maailmavaadet esile tuua ega iseseisvalt järelduste ja lahendusteni jõuda. Omanäoliste mõtete selget väljendamisoskust tuleks aga kindlasti hinnata kõrgemalt suutlikkusest samadel alustel sarnast teksti luua.

Eksaminandi olukorda raskendavad ka lugemisülesande puhul esitatavad vastandlikud nõudmised: ühelt poolt peetakse oluliseks arutleva ja analüüsiva vastuse andmist, teisalt oodatakse ranget tuginemist alustekstis esinevatele seisukohtadele. Esimest ei leia 2011. aasta katseeksami esialgsest võtmest ka tikutulega otsides. Hoolikalt on pööratud tähelepanu alusteksti tsiteerimisele – paratamatult on tekstipõhised näited vajalikud vastuste objektiivse kontrolli tagamiseks – kuid kusagil pole näha olemasoleva info analüüsi ja arutelu. Noateral tasakaalu hoides peab kirjutaja niisiis sooritama mustkunstniku kombel kübaratriki, misjärel oleneb kogu tema tulevik ikkagi ühe hindaja armust. Asjaolu, et lugemisülesande hindajaid on vaid üks, on eriti kriitiline seetõttu, et vastuste kokkuvõtlik iseloom ei võimalda eksaminandil põhjalikult kajastada järeldusteni viinud mõttekäike. Nii muutub õpilase loogilise arutluse tabamine parandajale eriti keeruliseks ja suureneb hindamise subjektiivsus.

Eelkõige vähendab katseeksamite hindamisel kasutatud võtmete tõsiseltvõetavust aga jämedate sisuliste eksimuste esinemine. Hästi aitab seda näitlikustada 2011. aasta katseeksami neljanda teema lugemisosa võti: nimelt ilmub seal ootamatult silmapiirile Arktika «manner», kadunud Atlantis. Niisugune oskamatussõna viitab võtme koostajate tähelepanematusele elik ükskõiksusele, sest mitte üheski kontekstis pole võimalik Arktika piirkonda mandriks lugeda. Teises sama teksti puudutavas küsimuses tuleb artiklist välja tuua kolm erinevat seisukohta, kuid pakutud vastuses leidub neid vaid kaks; edasised avaldused on pelgalt varem väljaöeldu vahvad variatsioonid.

Saksamaa üks tuntumaid kliimauurijaid Mojib Latif väidab, et praegu on kliima soojenemises paus, nn platoo, stagneerumine kõrgel tasemel (read 7–11). Samal seisukohal on Max Plancki meteoroloogiainstituudi direktor Jochem Marotzke, kes väidab, et kliima soojenemises valitseb stagnatsioon, mille põhjust ta ei oska seletada (read 19–20). Ka Briti eksperdid väidavad, et soojenemises on paigalseis (read 20–25). [---] NASA töörühm väidab, et viimase viie aasta temperatuurijoon on lame, st soojenemises on paigalseis (read 45–48).

Kui võtme eesmärgiks ongi kõigi tekstis leiduvate sõnastusvariantide esitamine, tuleks nende samatähenduslikkust kindlasti rõhutada. Vastasel juhul on niisugune võti eksamitööde hindamise aluseks sobimatu: jääb mulje, et iga toodud näide on iseseisev ja terviklik vastus. Pealegi vihjab selline esitus, et tegemist on kõikehõlmava loeteluga. Tegelikult võib alustekstist siiski leida ka kolmanda, eelnevalt väljatoodutest erineva seisukoha, mis aga võtmes ei kajastu.

Kui asi on Päikeses, võib jälle soojaks minna kiiremini, sest kõigi seniste kogemuste põhjal peaks Päikese aktiivsus järgmistel aastatel taastuma. «Ja see võib käia tubli jõnksatusega,» ütleb Hadley keskuse klimatoloog Adam Scaife.

Need näited on pärit 2011. aasta katseeksami esialgsest võtmest, mida REKKi kodulehel hindamisperioodi jooksul parandada ja täiendada lubatakse. Eksami tulemused on juba avalikud, kuid hindamisel tegelikult kasutatud võti pole siiani kättesaadav. Vähemasti pool aastat enne eksamit võiks nii õpetajatel kui ka õpilastel olla ettevalmistumiseks kasutada kas või ühe katseeksami töö, hindamisjuhend, tulemused ja lõplik võti. Õigupoolest ei tohiks aga pealiskaudsusele viitavaid eksimusi esineda isegi esialgses võtmes.

Küsimusi tekitavad ka lugemisülesannete töökäsud, mis paluvad vastata «vähemalt 50-100 sõnaga». Tuleb mõista, et «vähemalt» määrab ainult vahemiku alampiiri ja ükski vahemik omakorda selleks ei sobi. Selline sõnastuslik apsakas tekitab niigi pingelises eksamiolukorras vaid tarbetut segadust. Niisiis ei anna teinegi katseeksam tunnistust valmisolekust korraliseks eksamiks. Ja see teeb tõesti murelikuks.

Usume, et kõiki neid küsimusi on võimalik kiirelt ja läbimõeldult tegutsedes lahendada. See aga eeldab sisukat arutelu kõigi asjasse puutuvate huvigruppidega. Praegu tunneme end kõrvalejäetuna, suisa reedetuna. Sellest tundest ajendatuna oleme meie andnud oma parima, et rõhutada olukorra pakilisust ning vajadust lahenduste järele – nüüd on Teie kord. Vigade parandus on kasulik ära teha enne töö üleandmist. Uskuge, õpilased teavad.

Palun näidake meile, kuidas varasemaid eksimusi kevadel vältida plaanitakse – et me ei peaks pärast eksamit Teile veel üht märgukirja saatma; et me võiks 30. aprillil oma tuleviku eksami koostajate kätesse usaldada, ja tõepoolest usaldada. Seni oleme valvel.

Leidke tekstist autorite 10 erinevat seisukohta ning vastake kõigile vähemalt 50-100 sõnaga!»

Erik Tamre, Tallinna Reaalkool
Eva-Lotta Käsper, Hugo Treffneri Gümnaasium
Olivia Luige, Hugo Treffneri Gümnaasium
Tuuli Lõhmus, Hugo Treffneri Gümnaasium

Pöördumise toetajad
 

Tagasi üles