Erki Aavik: pesupäev ERRi moodi (3)
4. september 2018, 16:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Algaval hooajal on ETV saatekavast kadunud regulaarsed saated «Kirjandusministeerium» ja «MI». Riiklikult sanktsioneeritud kultuurimõrvale järgnes kirjarahva ülestõus. Muusikud ei näi selle teema vastu aga huvi tundvat, kirjutab muusikasõber Erki Aavik.
ERR kuulutab oma kodulehel pealkirja «Väärtused» all: «Loome professionaalset ja uuenduslikku sisu, mis on sõltumatu ja usaldusväärne. Mitmekesise sisu kaudu kõnetame ja ühendame kõiki.»
Nii ambitsioonikas ülesanne – kõiki (keda kõiki?!) ühendada – teeb pisut nõutuks ning paneb imetlema ERRi juhte, kes oma tööd ja ülesandeid vastu võttes loodetavasti tõemeeli ette kujutasid, kuidas nendega hakkama saada… Aga eks sihik peagi olema seatud kõrgemale!
Järgnevalt saame kodukalt teada meie rahvusringhäälingu visiooni: «Meie teeme kõige kvaliteetsemat, mõjukamat ja usaldusväärsemat eesti ajakirjandust maailmas, ERR on organisatsioonina tõhus ja uuenduslik.» Ning rida allpool järgneb veel üks manifest, ERRi missioon: «Rahvusringhääling areneb ja hoiab Eestit. Loome kvaliteetset ja loominguliselt vaba ajakirjandust.»
Kõik see on võetud ERRi arengukavast aastateks 2019–22 ja suure tõenäosusega omakorda Rahvusringhäälingu seadusest. Nii et raadio- ja televisioonitegijatel pole vaja oma peaga mõelda, vaid seadust ja kava järgida.
Pierre Bourdieu kirjutas, et televiisor on aparaat, kust need, kellel ei ole midagi teha, vaatavad neid, kes ei oska midagi teha.
Vanade ja kogenud demokraatiate visadus riikliku (ja mõnegi väga hea näite puhul – kuningliku) ooperi ja telekanali ülalpidamisel on ühtaegu kadestamis- ja lugupidamisväärne. Brittide BBC (British Broadcasting Corporation) teeb ikka veel suurepäraseid dokumentaale, kultuurisaateid ja muud, mustast huumorist kõnelemata. Nii et Bourdieu prantslaslik teravmeelsus lahustub Londoni udus, vähemalt mõnevõrra.
Kirjarahva ülestõus
Niisiis on riigitelevisioonist kadunud kirjandussaade ja muusikasaade. Esimene neist vastas sisult oma humoorikale nimele ja oli kahtlemata parimas kooskõlas eespool tsiteeritud eesmärkide ja ülesannetega. Saatejuht Mart Juur on laiemale lugejaskonnale tuntud muidugi eelkõige naljamehena, kuid kirjandushuvilised on valdavalt üksmeelsed, et ta oli kogu saatesarjaga töötamise ajal igati oma kirjandusministri tiitlit väärt.
«MI» oli muusikasaade, mida tegi helilooja ja pedagoog Timo Steiner, samuti täielikult vastavuses ERRi olemasolu põhjustega.
Riiklikult sanktsioneeritud kultuurimõrvale järgnes kirjarahva ülestõus: kirjanikud ja kirjastajad ning neid esindavad ühendused asusid sooja suve roidumusest hoolimata viivitamatult tegudele. Kirjutati, pöörduti ükshaaval ja delegatsioonidega ERRi poole, kaasati ajakirjandus.
Muusikud ei näi selle teema vastu huvi tundvat. Vähemalt ei ole kuulda, et ainukese nn klassikalise muusika teemalise saate kadumine oleks muusikaringkondades ühist ja suuremat vastukaja tekitanud. Küllap leidub kahjurõõmsaidki… Ometigi on rahvusringhääling arusaadavalt meie iseseisvuse oluline osa ja mitte ainult vormiline tunnus.
Kui ERR läheb kaasa pöialdamise ajastu ehk lihtsustatud maailmapildi kultiveerimisega ja huvitub eelkõige vaatajate hulga kasvatamisest ning see on rahvaesindajate poolt heaks kiidetud või ka lihtsalt ükskõiksusest või asjatundmatusest läbi lastud, siis peab artikli alguses toodud loosungid kodukalt, arengukavast ja seadusest välja võtma. Või tegijaid ja otsustajaid vahetama.
Aga muusikud?! Interpreetide liit, heliloojate liit, muusikaakadeemia, Eesti Kontsert, rahvusooper, ERSO, kõik muusikud ja muusikainimesed – meie ülesanne on juhtida rahvusringhäälingu tegijate tähelepanu sellele, et kokkuhoiu ja optimeerimise käigus on praegu laps koos pesuveega välja visatud! Klassikaline muusika on elav ja arenev muusika (Eesti Klassikaraadio kuulajaiks mõõdavad uuringud seitse kuni kaheksa protsenti elanikkonnast!). Pärt, Tüür ja Järvid saavad maailmas ise hakkama, Mattiiseni isamaalisi laule, Vinteri «Põhjamaad» ja Eespere «Ärkamisaega» lauldakse lisaks laulupidudele peoõhtutel kah, nii et tegemist on tõelise rahvaklassikaga. Aga ilma elava ja edeneva klassikalise muusikata ei saa isegi need hakkama, kes sellest ise ei hooli. Nagu ütles vend Johannes hästi tuntud kultusfilmis: «Ilma reliikviata ei saa nemadki läbi.»
Saaremaa üksik sarvehääl
Jääb veel selgitada, miks nii olulisel, kogu ühiskonnale tähtsal teemal arutleda küll väga heas, aga siiski maakonnalehes? Sellepärast, et eestlastele rasketel hetkedel on viimast vastupanu vaenlasele osutatud Saaremaal. Aastaid tagasi tegi üldiselt tagasihoidlik saarlanna, viiuliõpetaja Laine Sepp tähelepanuväärse algatuse, poistele mõeldud viiulifestivali. Sest varasemas murdeeas kipub poiste õpialane hool tüdrukute omale alla jääma ning see on üks tõenäoline põhjus, miks nõudlikel erialadel – nagu keelpilli õppimine kahtlemata on – vanemate astmete klassidesse ja kursustele jõuab rohkem tüdrukuid kui poisse. Kõik teadsid, aga midagi ette ei võtnud. Laine Sepp alustas ja ees ootab juba 17. (!) festival. Ehk kõlab Saaremaa üksik sarvehääl kogu Eesti muusikakogukonnale kah kõrvu, nagu omaaegne sõjahüüd Pöide kantsist.
Arvamuslugu ilmus algselt Saarte Hääles 4. septembril.