Heleni aiablogi: sinine lillepeenar, samblaprojekt ja aiaasukate kaust

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Novembris õitsema hakkav «Ingrid Bergman».
Novembris õitsema hakkav «Ingrid Bergman». Foto: Helen

See sügis on nüüd küll läinud palju kiiremini, kui plaanis oli. Kirjutada ei ole jõudnud üldse, aga toimetada õnneks ikka natukene olen. Uus abiline – kollane, karvane ja väga väle – aitab ka alati hoolega.

Aga panen siia nüüd kirja, mis me vahepeal teinud oleme.

Kõigepealt tulpidest. Juba eelmisel sügisel otsustasin, et sel aastal ei osta ma juurde ühtegi tulbisibulat. Kevadel kirjutasin siiski märkmikusse ühe septembrikuise nädala peale, et osta beebiroosad tulbisibulad. Kui mul seda kirjas ei oleks olnud, poleks see mulle meeldegi tulnud, aga nüüd jäi kuidagi kripeldama. Ostma ma aga neid roosade tulpide sibulaid ei pidanud, sest sain neid terve hunniku kingituseks. Värvivalik ulatus heleroosast lillakasroosani välja.

Otsustasin kõik uued sibulad istutada aia äärde ja kevadel peakski aia äär armsasti roosa saama. Ootan juba põnevusega.

Sinine peenar

Septembris lugesin põnevat artiklit, kus üks tore aednik oli endale teinud sinise kevadlillepeenra. Ta oli seganud suures nõus sillade, siniste ülaste, siniste krookuste ja siniste kobarhüatsintide sibulad ning need kahe pika triibuna kõnnitee servadele istutanud. Sellised pikad peenrad võiks kõnnitee serva isegi teha. Ja ma arvan, et neid peenraid saaks ka kollaste lilledega teha: kollane ülane, kollane krookus ja kollakas-kuldne tähtlill. Ja valgega samuti: valge ülane, valge krookus ja valge väike kobar-hüatsint. Ideid igatahes tekkis.

Sügisest veel nii palju, et meie aias on lehed peaaegu kõik maas ja koristatud. Küll aga avastasin nädalavahetusel, et roosid, mis muidugi ka veel täies lehes on, hakkavad kohe-kohe uuesti õitsema. «Ingrid Bergmanil» on neli õit ja pinnakatteroos «The Fairy» on endale mitu uut oksa kasvatanud, mis kõik tihedalt pisikesi pungakesi täis.

Kui nüüd rooside uuesti õitsemine välja arvata, siis praegu õitsevadki aias veel vaid võõrasemad ja roosbegoonia. Võõraasema arvatavasti mattub selgi aastal õitsevana lume alla ja jätkab kevadel, täpselt sealt, kus sügisel pooleli jäi. Mis saab kevadeks roosbegooniast, selgubki alles kevadel. Neid ei ole meie aias enne olnud.

Samblaprojekt

Eelmisel aastal kõnniteeplaatide vahele istutatud samblaprojektist tahtsin ka kirjutada. Ühesõnaga proovisin eelmisel aastal saada plaatide vahele sammalt ja tegutsesin selleks kahte moodi: esiteks, kastsin plaatide vahet vee ja piima seguga, ja teiseks, istutasin mändide alt aia servast võetud pikad samblaribad ümber kiviplaatide vahele. Kui eelmiseks sügiseks oli sammal paremini kasvama läinud vee ja piima seguga kastetud plaatide vahel, siis nüüdseks on tulemus parem seal, kuhu sambla istutasin.

Samas peab vee-piima sammal kenasti riisumisele vastu, kõrge-suur-pehme istutatud sammal tuleb väga kergest ära ja kolib koos okaste ja lehtedega kompostihunnikusse. Nii et ma ei teagi nüüd, kumb parem on.

Aiaasukate kaust

Sel aia-aastal tegin ära veel ühe suure töö - otsisin välja ja koondasin kokku ka kõikide taimede nimed, mis meil aias kasvavad. Panin kõik nimed, kirjeldused ja tingimused nende pidamiseks ühe suure kiletaskutega kausta vahele. Iga kiletasku vahel on ühe lille/põõsa/puu info koos pildiga.

Nüüd on hea vaadata, kus ja millal keegi õitsema peaks, millal kedagi lõigata võib ja millal ta meie aeda kolis. Jääb vaid üle loota, et ma seda kausta koguaeg jooksvalt täiendaks ka. Kausta kasuks, mitte arvutisse vastava faili tegemise kasuks, otsustasin just seetõttu, et kausta on hea lihtne aeda kaasa võtta või seda suvel üldse kuuris käepärast hoida.  

Sellised tegemised siis sel aastal meie aias. Nüüd võib öelda vist jälle, et aed on selleks aastaks peaaegu suletud. Mõned pisikesed toimetused on veel teha ja minu poolest võib lumi tulla. Kevadeni siis!

Heleni aed asub siin.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles