«Otse Postimehest»: riigiprokurör Inna Ombler räägib riigireeturitest (14)

Vilja Kiisler
, erikorrespondent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Riigiprokurör Inna Ombler ütles täna Postimehe otsestuudios, et Deniss Metsavast ja tema isa ei ajanud riiki reetma tõenäoliselt ideoloogilised põhjused.

Tänane päev on teie jaoks kindlasti olnud erakordselt pingeline, kas lõunat süüa jõudsite?

Jõudsin küll, tänan küsimast. Tänane päev ei olegi nii pingeline olnud, põhiline pinge oli ikkagi selle nädala algusest peale, kui kogusime kibekiiresti tõendeid Pjotr Volini ja Deniss Metsavase kahtlustuse asjus selleks, et kohus nad vahistaks. Ja eile Harju maakohus nad vahistas.

Ka prokurör on inimene ja tal on tunded. Mida on see vahistamiseelne aeg teile emotsionaalselt tähendanud?

Kuna see ajaraam on olnud nii kontsentreeritud, siis ei olnud tööpäevad selles mahus, mida ühe riigiametniku puhul võib ette kujutada.

Öid jäi vahele?

Jaa, juhtub ka seda. Aga emotsionaalne aspekt on nendes asjades teisene. Töö tuleb kiiresti ära teha ja kohus peab saama otsustada vahistamise küsimuse.

Kui tabatakse järjekordne riigireetur, siis ütlevad kõigi asjaomaste struktuuride esindajad, et see näitab, kui hästi meie õigussüsteem töötab. Miks seda öeldakse, kui midagi on väga halvasti ja see on välja tulnud?

Riigireetmine on üks kõige raskemaid riigivastaseid kuritegusid, mille olemus seisneb selles, et Eesti Vabariigi kodanik, kes peaks olema riigiga lojaalsussuhe, rikub seda nii rängalt, et tal on täiesti ükskõik, mis saab selle riigi julgeolekust või iseseisvusest või territoriaalsest terviklikkusest – ja mis saab sellest riigist enesest. Sellise isiku kättesaamine, sellele kahjutegemisele punkti panemine on sedavõrd oluline, et seda ei saa nimetada edulooks. Aga kahjutegemisele punktipanemine on riigi huvide seisukohalt kõige õigem asi, mis üldse olla saab. Võib-olla sellest selline retoorika, ja seda ma pean täitsa kohaseks. Töö, mis tehakse ära riigivastase kuriteo toimepanija kättesaamiseks ja vahistamiseks, tõendite kogumiseks ja kurjategija kohtu ette viimiseks, on meeletult suur.

Kaitseväe juhataja Riho Terras oli tänasel pressikonverentsil erakordselt emotsionaalne ja tunnistas kaudselt, et sündinud kahju oli väga suur. Kui suur see kahju siis oli?

Saan kinnitada seda, et kahtlustavad toimetasid vene sõjaväeluurele salastatud teavet ja välissaladust, ja arvestades seda, et see kahjustab Eesti välissuhtlust ja meie enda kaitsepositsiooni ja julgeolekut laiemalt, oli Riho Terrase reaktsioon täiesti mõistetav.

Tekitatud kahjule ei ole hinnasilti külge panna võimalik, sest peale rahalise kahju on tekitatud ka moraalset kahju. Aga ikkagi, kuidas seda kahju hinnata?

Minu asi on juhtida menetlust, aga vastust sellele küsimusele jään ka mina ootama. Varasem riigireetmiste praktika näitab, et kahjunõudeid on esitatud. Kas see seekord nii on, see selgub menetluses. Kahjud arvestab kokku kaitsevägi.

Deniss Metsavas on olnud nn mustervenelane, kes nimetab ennast Eesti patrioodiks, on esinenud jutusaadetes jne. Miks ta seda tegi?

Täna ma ei suuda sellele vastust anda.

Te olete sellele mehele silma vaadanud.

Jaa, ma olen talle silma vaadanud, olen temaga kohtunud kahe viimase päeva jooksul. Aga mul on väga raske hinnata, mis on tema sügavam motiiv. On viiteid menetluses, et nii tema kui ka tema isa on GRUlt tasu saanud salastatud teabe müümise eest Venemaale. Ma ei näe, et tema puhul oleks tegemist ideoloogilise põhjusega. Olen varem näinud ka soovi oma teisele koduriigile – sest meil on ka topeltkodakondseid – või siis oma päris koduriigile – kui on tegemist Vene kodanikuga – teavet koguda. Aga Deniss Metsavase puhul ma arvan, et see ei ole tema põhiline motiiv.

Aga mis see ikkagi võis olla?

Saan ütelda ainult seda, et nii Deniss Metsavas kui ka Pjotr Volin on soostunud andma ütlusi neile esitatud kahtlustuse osas, aga sisu ma praegu täpsustada ei saa.

Aga mida me saame, on joonistada välja riigireeturi portree. Teie vedasite ju Vladimir Veitmani uurimist ja olete kursis ka teiste riigireetmisjuhtumitega. Milline on inimene, kes läheb riiki reetma?

Ega tegelikult ei saa keskmise riigireeturi profiili välja tuua, ja jumal tänatud. Meie kogemuse põhjal on seni süüdimõistetud sarnased selles, et nad on läinud koostööle Vene luureteenistustega, teisalt on igaühel olnud oma motiiv. On kasu, ja see on sageli prevaleeriv. Mingi varasem kontakt, mingid sidemed varasematest aegadest, vahel mingid määratlematud aspektid.

Te olete öelnud, et riigireetur võib tabamisel tunda kergendust. Kas nad siis ootavad, et neid ükskord kätte saadaks, et see kõik oleks juba kord möödas?

See on ehk liiga laialt üldistatud. Aga üllatuslikult on tõesti neid riigivastase kuriteo toimepanijaid, kes tunnevad kinnipidamisel kergendust.

Kuidas seekord oli? Teadsid nad oodata, et see juhtub?

Ma ei saa sellist asja kommenteerida. See kinnipidamise konstrueerimine ja tõendite kogumine – seda infot me praegu välja ei too.

Kus nad tabati?

Seda ma teile öelda ei saa.

Kus nad praegu viibivad?

Vahi all.

Ja kus see vahi all on?

No kas te tõesti arvate, et ma ütlen teile seda?

Tõendid on ilmselt suures osas juba kogutud. Või te kogute neid veel lisaks?

Menetlus on kestnud ju alles paar päeva.

Aga neid jälgiti ilmselt pikemalt?

Ma ei saa seda kommenteerida. Riigireetmine on tõendite eripära tõttu niivõrd spetsiifiline, et seda ei saa kunagi teha kiirmenetluses. See võtab aega. See võtab kuid, et tõendeid uurida.

Kui nad tunnistavad, et nad on süüdi, mis siis edasi saab?

Ega seal vahet ei ole. Üks asi on see, mida isikud peaksid mingil hetkel oma tegudest arvama, teine on kogu selle tõendipaki sisu, mis kohtusse läheb. Kogu see komplekt on kohtu poolt kontrollitav ja hinnatav, otsus ei saa tugineda ega peagi tuginema ainult isikute endi ütlustele.

Mis on nende meeste suurim võimalik karistus?

Kuivõrd lojaalsuskohustuse rikkumine on niivõrd raske kuritegu, siis on seaduseandja ette näinud kuus kuni kakskümmend aastat vangistust või ka eluaegse vangistuse.

Kommentaarid (14)
Copy
Tagasi üles