Esimene iseseisvussuvi möödus raskelt

Odette Kirss
, ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hartius Möller oli see, kes raskel ajal linnarahvale lusti pakkus.
Hartius Möller oli see, kes raskel ajal linnarahvale lusti pakkus. Foto: muis.ee

1918. aasta suvel, mil Saksa okupatsioon oli Eestis kestnud juba mitu kuud, hakkas rahvas uue olukorraga mõnevõrra harjuma. Kord oli range ja kehtisid mitmesugused piirangud: keelatud olid erakonnad, rahvakoosolekud ja kogunemised.

Tänavatel liikusid sõjaväepatrullid, kehtestatud oli öine politseitund. Keelatud ajal linnas liikleja pidi maksma 1000 marka trahvi. Hoolega jälgiti kohalike suhtumist Saksa sõjaväelastesse, kelle laimamise eest määrati vanglakaristus tavaliselt kolmeks kuni kuueks kuuks, lisaks veel kopsakas rahatrahv.

Esialgses jäigas liikluskeelus, mille järgi ei tohtinud isegi oma kodumaakonnas ilma spetsiaalse loata liikuda, tehti alates 21. maist muudatusi. Edaspidi võisid virulased liikuda – “olgu jalgsi, hobuse ja saaniga või ratsa” – lisaks Virumaale veel Harju-, Järva- ja Tartumaal. 28. mai Tallinna Teataja kuulutas, et keelatud on jalgrattaga liiklemine väljaspool linna. Selle korralduse rikkujaile oli ette nähtud karistus kuni kuus kuud vangistust, lisaks 1000-margane rahatrahv.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles