Advent, toomapäev, jõulud, nääripäev, kolmekuningapäev – eestlaste kombed jõulupühade ajal

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Peeter Langovits

Advent kui jõulude eelaeg

Advendiaja märksõnadeks on ootus, küünlad ja laste puhul ka jõulukalendrid.

Esimene advent on tänavu 27. novembril ja viimane ehk neljas advent 18. novembril. Kuigi neljandal-viiendal sajandil ehk advendi tähistamise algusaegadel oli tegemist karmi paastuperioodiga, on advendis tänapäeval saanud rõõmus jõuluootus.

Advendiajal on kombeks süüdata advendiküünlaid. Neljast küünlast esimene süüdatakse esimesel advendil, järgmisel advendil süüdataks kaks küünalt, siis kolm ning neljandal kõik neli. Samuti on tuntud advendikalendri pidamine, mis teeb pidulikumaks laste jõuluootuse.

Toomapäev – jõuluaja algus

21. detsembril tähistatakse toomapäeva, mis märkis vanade eesti jõulude algust. Paljud toomapäeva kombed olid seotud koristustöödega.

Majapidamises tehti suurpuhastus ning praht, mis koristamise käigus tekkis, koguti kokku, nimetati Mustaks Toomaks ning maeti maha. Oli ka piirkondi, kus vanast luuast ja kaltsukotist tehti Toomas ning maeti maha.

Toomapäeva toimetuste sekka kuulus ka pesu pesemine, jõuluvorstide valmistamine ning mõnel pool ka õlletegu.

Jõululaupäev kui puhkuse algusaeg

Jõululaupäev tähistas vanade eestlaste jaoks ühtaegu viimaste toimetuste tegemist ning puhkuse algusaega. Tööde lõppu ja puhkuse algust lahutas saunaskäik.

Jõululaupäeva lõunaks pidid kõik ettevalmistused pühadeks tehtud olema. Hommikupoolsete toimetuste sekka kuulusid jõulupõrsa tapmine, heinade toomine loomade jaoks, kambri kaunistamine pilliroost jõulukroonide või krässidega ning õlgede tuppa toomine.

Sauna mindi kohe pärast õlgede tuppa toomist ning seejärel pandi selga puhtad ja uued rõivad. Uusi riideid kanti kogu jõulude aeg.

Jõuluöö: taeva- ja põrguväravad valla

Pärast seda, kui jõululaupäeva õhtul pimedaks läks, püüdsid inimesed end koduseinte vahel hoida, sest usutavasti olid jõuluööl valla kõik taeva- ja põrguväravad.

Kurjade vaimude eest kaitsmiseks tehti riste kõikjale, kust vaimud oleksid võinud sisse pugeda, näiteks akendele, ustele, väravatele ning isegi loomadele ja kaevuraketele. Samuti põletati jõuluõhtul erilisi jõuluküünlaid, mis olid kolmeharulised. Kui kolmeharulist küünalt polnud, asendas seda kolmeharuline küünlajalg.

Veel peeti jõuluõhtul üks suurem ja palju väiksemaid söömaaegu. Mõnel pool söödi seitse, üheksa ja isegi 12 toidukorda. Kuna jõuluööl oodati koju ka esivanemate hingesid, jäeti söök ööseks lauale.

Esimene jõulupüha – kirikupäev

Esimese jõulupüha hommikuks oli kurjade vaimude aeg läbi ning ees ootas kirikusse sõit.

Jõulud olid rahu aeg ja kui varasemast oli jäänud mõni tüli klaarimata, tuli enne kirikusse sõitmist vihamehe juurest läbi käia ja ära leppida.

Kirikust koju sõites ei tohtinud aga tagasi vaadata, sest see toovat õnnetust. Koju jõudes pidi kohe tule alla tegema ning see oli rangelt peremehe ülesanne – peremehe tuli tagas järgmise aasta viljakasvu.

Suuremat pidutsemist ja külaskäimist esimesel jõulupühal ei toimunud.

Järgnev jõuluaeg

Pärast pühalikku esimest jõulupäeva oli aeg pidutsemiseks

Teisel jõulupühal käidi sõpradel külas ning patt polnud ka kõrtsi tantsima minek. Kolmandal jõulupühal saadeti pühad saanisõidu ja pidutsemise saatel ära.

Nääripäev ehk teised jõulud

Vana-aastaõhtut ja nääripäeva kutsuti ka teisteks jõuludeks.

Vana-aastaõhtul tehti näärisokku ning sokkudele tuli pererahval anda kingitusi. Sokujooksmise mõte oli tagada hea viljaõnn, hea karjakasv ja pereelu edendamise soovimine.

Kolmekuningapäev – jõuluaja lõpp

Jõuluaja lõpuks loetakse kuuendat jaanuarit ehk kolmekuningapäeva. Ning üldjoontes tehti sel päeval sama, mis jõululaupäeval ja nääriõhtul – söödi, joodi, valati õnne ja mängiti mänge.

Kolmekuningapäev tähistas ka tööperioodi uut algust. Naised otsisid välja vokid ja kangasteljed, mehi ootasid metsatööd.

Allikas: Piret Õunapuu (2001) «Pühad ja kombed», Tänapäev

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles