Uus plaat «Viimane» ei tähenda Smilersi lõpparvet muusikaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ansambel Smilers rõõmustab oma fänne alates 15. novembrist uue plaadiga «Viimane». Uut kauamängivat on bänd ette valmistanud pea pool aastat ja sedapuhku on see otsast lõpuni tehtud omal jõul. Plaadist räägib bändi ninamees Hendrik Sal-Saller.
Olete plaadi nimeks pannud «Viimane», inimesed on aru saanud, et tegemist ongi viimase plaadiga. Minu teooria on hoopis selline, et võib-olla leidub siin seos väidetava maailmalõpuga või korrektne oleks isegi öelda, et ühe ajastu lõpu ja uue algusega.
Sa võid seda nii ka tõlgendada, see on ka päris hea aspekt iseenesest. Kui lähed näiteks poodi ja küsid Smilersi viimast plaati, siis see ongi see viimane, mis on tulnud. See on hästi kasutajasõbralik. Pole vaja õppida eraldi nime.
Ma mõtlesin pikalt, et mis nõks selle taga on.
See oleks muidu liiga lihtne olnud, et astuda mingite teiste meeste jälgedes, kes ütlevad, et meil on viimane kontsert, aga tegelikult teevad pärast kolme kuud oma bändi edasi. Meie päris seda rada ka ei kõnni.
Teeme plaate võib-olla veel. Millest kogu jutt meil üldse alguse sai, oli see, et ajasime omavahel pläma, et kuhu muusikatööstus areneb. Kui mõtled selle peale, millise hooga CD vinüüli välja sõi ja mis vahepeal on juhtunud, siis võib see vabalt olla meie viimane CD-plaat.
Kui võtta intervalle, kuidas plaate teeme, siis võib-olla aasta pärast ei osta keegi CD-plaate. Ei ole mõtet toota konkreetseid toorikuid ja ümbriseid. Noorte inimeste muusikakuulamisharjumused on niigi nii palju muutunud.
See on selline tulevikuvisioon, aga muidugi ei pruugi see nii minna. Tegelikult on seal palju toredaid nurki, mida selle viimase sõnaga ühendada saab.
Uue albumi lindistamine käis teil ka teistmoodi, tavaliselt tehakse seda stuudios, teie tegite kodus. Neid näiteid on tegelikult maailmas palju, kus bändid üürivad endale albumi salvestamiseks maja.
Selline mõte on meil ka peast läbi käinud. Läheks kuhugi välismaale, rendiks maja ja teeks selle plaadi seal. Mõtlesime, et proovime alguses Eestis, et kuidas see kõik välja tuleb. Ja tuligi lahedalt välja. Üldine vaib oli lahe. Mina ei mäleta selle plaadi lindistamisest muud midagi kui seda, et ainult grillisime (naerab).
Kokkuvõttes oli see minu jaoks vabastav. Stuudioruumid kohustavad millekski rohkem. Mitte et stuudios halb lindistada oleks. Minu jaoks oli see metsikult uus, põnev ja lahe lahendus.
See muutis selle tegemise erakordseks. Muidu on ikka teada, kõigepealt salvestame trummid, siis võtame selle... aga nüüd oli kogu see protsess hoopis teine. Ega me selle võrra vähem ei pühendunud. Vastupidi, aega oli hoopis rohkem sellega tegelda.
Stuudios oled võib-olla rohkem keskendunud?
Kui sul on võimalus, et sa ei pea kella vaatama, siis muidugi. Aga kui sa pead mõtlema, et saad kiirelt ära, siis on see ainult üks aspekt. Teine asi on see, et seal istub laua taga keegi kolmas, kes võtab seda kõike üles ning samal ajal haigutab ja loeb lehte. Siis pead hakkama ka teda motiveerima.
Millal need lood sündisid?
Need on värsked lood, mis pole aastaid kotis seisnud. Need on spetsiaalselt tehtud viimasele plaadile. Lood on olnud mingisuguses demoversioonis valmis, siis on neid kuulatud, mängitud ja õpitud.
Selle protsessi käigus muutus paljude lugude kõlapilt. Kui ma kodus olen, siis teen neid üksi. Kui igaüks paneb oma asja juurde, siis nii ta valmib.
Sellel plaadil on väga palju erinevaid lugusid, mis on lahedalt kokku seotud. Oma plaatide tegemise juures olen pidanud tähtsaks seda, et oleksin ise lõpptulemusega rahul.
Kas Smilers on jäänud lugusid tehes kindlale sissetöötatud rajale või leidub uuel plaadil ka julgemaid eksperimenteerimisi muude stiilidega?
Me ei mõtle oma muusika tegemisel, et mis peale läheb. Pigem on nii, et mul on mingi käekiri ja teistel poistel oma ja siis vastavalt sellele me asju teeme.
Külmalt kalkuleerides ei jõuaks eriti kuskile. Lühiajaliselt on võimalik muusikat ka nii teha, kuid Smilers ei ole selline lühiajaline projekt ja selle tõttu me ei kalkuleeri
Kui need lood ühele või teisele inimesele tunduvad head või kõnetavad teda, siis see on ainult kordaminek. Ma pigem imestaksin, kui sellest tuleks suur raadiojaamade hitt. Ma ei usu sellesse.
Kui oleksime tahtnud praegu minna kergema vastupanu teed, siis ma tean küll, millist muusikat teha tuleb. Plaadid, mida on siiani saatnud kommertsedu, on tulnud üllatuslikult. See ei ole olnud ette plaanitud.
Kui kuulata meie plaate, siis muutused on selgesti olemas. Uuel plaadil on muutus mingis mõttes «tagasi juurte juurde», mõnes mõttes on see ka samm edasi mujale. See «mujale» saab selgeks siis, kui lood hakkavad oma elu elama.
Ma ei oska öelda, milline on Smilersi järgmine plaat nimega «Järgmine». Võib-olla on see elektrooniline või hoopis akustiline, ma ei tea seda.
Plaat on nagu foto mingist hetkest. See oli aasta 2011, Smilers kõlas nii ja mõtted olid sellised.
Ma käsitlen seda plaati mingisuguse taiesena. Meie bändi jaoks on see väljendusvorm, kus hulk inimesi on näinud sellega vaeva ja pannud kogu oma hinge sinna sisse. See tähendab mulle väga palju.
Esitlused
18.11 Rock Café – Tallinn
22.11 Vanemuise kontserdimaja – Tartu
23.11 Endla teater – Pärnu
24.11 pärimusmuusika ait – Viljandi
25.11 Viimsi kool – Viimsi
26.11 Arigato (Rocca al Mare) – Tallinn
Kontserdid algavad kell 19 (v.a Rock Café – algus kell 00.00)
Smilers
Hendrik Sal-Saller – vokaal, kitarr
Urmas Jaarman – bass
Martin Jürman – kitarr
Raido Kurri – trumm
Mikko Saira – klahvpillid