Saatuslik tagurdamine tegi mehest kurjategija

Jana Madisoo on põhjalikult uurinud oma elukaaslase Pärt Ruttase kohtulugu ja on veendunud, et midagi on selles asjas väga mäda. Otsus on paraku aga jõustunud.

FOTO: Margus Ansu

2008. aasta jaanuaris Tallinna Randvere tee Statoilist sigarette ostnud Pärt Ruttas ei osanud aimatagi, et bensiinijaamast välja sõiduks tagurdades saab temast kriminaalkurjategija. Nii võib juhtuda ka minu või teiega.

Kurjategijaks võite saada isegi siis, kui hakkate pärast kahtlema, kas te üldse tagurdasite inimesele otsa. Võib juhtuda, et uurija ei küsi bensiinijaamast õigel ajal videosalvestisi selle kohta, mis ikkagi tegelikult juhtus. Hiljem aga on need salvestised kustutatud.

Tänavu aprillis mõistis Harju maakohus Ruttase üheks aastaks vangi kolmeaastase katseajaga. Lisaks võeti sellelt varem väärteo ja kriminaalkorras karistamata mehelt kolmeks kuuks juhiluba.

Ta maksis 3200 eurot ohvri moraalse kahju nõude hüvitisena, 1545 eurot kohtu- ja ekspertiisikuludena ja peale selle veel 642 eurot kohtutäiturile. Kokku vanas rahas 84 000 krooni.

Mis siis selle saatusliku tagurdamise käigus juhtus? Ruttas tagurdas inimesele otsa, nii leidis ta ise vähemasti esialgsetes seletustes politseile ja nii otsustas hiljem ka kohus. Aga juba sündmuskohal hakkas Ruttas kahtlema, kas ta autost paari meetri kaugusel lebanud Hillele üldse otsa tagurdas. «Midagi peeglist vilksatas, nagu kilekott või midagi, ja kuulsin mingit heli,» seisab Ruttase kohtutunnistuses.

Ruttas kutsus kiirabi ja andis Hillele esmaabi. Peavigastusega naine viidi Põhja-Eesti regionaalhaiglasse, kus ta viibis kaks nädalat. Võib küsida, miks polnud tal ainsatki vigastust kehal – auto pidi ju tagurdama vastu tema keha, peavigastus tekkis seoses kukkumisega. Politsei alustas kriminaalasja, aga lõpetas selle.

Esimese ähmiga teatas Ruttas, et tagurdas Hillele otsa, hiljem aga väitis, et kuuldud heli ei tulnud millegi põrkumisest vastu autot. Tema usub, et Hille oli juba varem ise kukkunud.

Oma tunnistustes kinnitab kannatanu, et ei mäleta juhtunust midagi. «Arvan, et süüdi on autojuht, kes ilmselt mulle selja tagant otsa tagurdas,» sõnas ta. Ühe kiirabibrigaadi liikme seletuse järgi küsis Ruttas temalt juba sündmuskohal, kas olematu sõidukiirusega saavad kannatanul tekkida sellised vigastused. «Jalakäija oli alkoholi tarbinud, suust oli alkoholilõhna tunda,» on üks Tallinna kiirabi töötajatest oma tunnistustes vägagi otsekohene.

Ka teine Tallinna kiirabi töötaja oli oma sõnul tundnud kannatanu juures alkoholilõhna. «Naisterahvas ütles algul, et kukkus, hiljem, et jäi auto alla,» lausus ta. «Samas olid käed ja põlved selliselt määrdunud, nagu oleks ta põlvili roomanud.»

Selge on see, et naine oli raskelt viga saanud – tal oli peapõrutus, lahtine koljupõhimiku murd, peaajuturse ja teisigi peavigastusi.

Edasi läheb kogu lugu veel kummalisemaks – kohtuotsuse asitõendeid loetlevas osas seisab sõna-sõnalt, et Sepalt võeti Põhja-Eesti regionaalhaiglas kell 22.35 (ehk enam kui kaks ja pool tundi pärast õnnetust – N. N.) verd võimaliku joobeastme määramiseks, meditsiinidokumentides selle analüüsi vastust aga pole.

Samas on aga kirjas, et kell 23.22 (nüüd siis juba ligi kolm ja pool tundi hiljem – N. N.) tehti Hillele laboratoorne uuring ja verest ei tuvastatud etüülalkoholi. Selleks ajaks oli ta juba mõnda aega tilgutite all olnud, mis mõjutab kindlasti ka vere alkoholisisaldust.

Praegu kinnitab regionaalhaigla, et proov võeti küll 22.35, aga seda analüüsiti kell 23.22. Alkoholitarvitamise jäljed võivad aga verest kaduda juba kahe tunniga.

Õnnetusest möödus poolteist aastat, kui Pärt Ruttas ja tema elukaaslane Jana Madisoo avastasid, et Hille soovil on algatatud uus kriminaalasi. Naine teatas, et tal on õnnetuse tõttu kadunud lõhnataju, pidevalt on kõrge vererõhk, tasakaaluhäired, hirmutunne, mälu halvenemine ja peavalud.

Selge on see, et kohtutoimikust puudub tähtsaim tõe allikas ehk Statoili videosalvestis, sest prokurör küsis seda alles kevadel, mitte kohe pärast õnnetust. Selleks ajaks olid Statoili salvestised lihtsalt kustutatud. Kolmest kiirabibrigaadi liikmest, kes algul ühest suust Hille joovet olid kinnitanud, tunnistas aga kohtus lõpuks üks, öeldes, et ei mäleta joobetunnuseid.

Madisoo hakkas mehe kriminaalasja detailidesse süüvima pärast seda, kui kohtutäitur oli Hille avalduse alusel eelneva hoiatuseta arestinud Ruttase suvemaja ja pangakontod. Mees oli leppinud sellega, et raha tuleb ära maksta, aga ta ootas nõudekirja. Selle asemel sai oma vahendustasu ka kohtutäitur.

Hille ise ütles, et tema Postimehele kommentaare ei jaga. Niipalju naine siiski sõnas, et Ruttas saanud õiglase karistuse. «Ma olen peaaegu eluaegne sant,» poetas Hille.

Mida ütleb Hille arvates teenitud karistuse saanud Ruttas? «Mu oma ema on olnud 50 aastat arst ja tema ütles, et ma päästsin selle naise elu. Ta ju tahtis püsti tõusta ja minema minna ja iga teine inimene olekski lasknud,» räägib Ruttas. «15 minutit hiljem oleks ta ilmselt kokku kukkunud ja surnud.»

Tagasi üles