Uut strateegiat tutvustanud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) hakkab ettevõtjaid toetama välisspetsialistide Eestisse toomisel, sest kohalik haridus teeb meist allhankemaa, rääkis sihtasutuse nõukogu esimees Erki Mölder.
Kas lähete Welcome to Estonia ja veidraid hüüdnimesid (Oksendav Siil – toim) saanud kivikujutiste brändinguga edasi?
Käsitlus meedias näitas, et rahvas ei olnud rahul sellega, kuidas asi välja paistis. Strateegia kontekstis me ei ütle, et peame midagi muutma. Meil on kolm põhieesmärki: rohkem eksporti, välisinvesteeringuid ja turismi. Samuti on kolm horisontaalset teemat: innovatsiooni toetamine, sektorite ja väärtusahelate ärianalüüs ning Eesti tuntuse arendamine. Eesti bränd toetab kõiki kolme põhieesmärki. Brändi otsimist tabanud kriitika tähendab, et EASil on aeg muutuda, sest ühiskonna ootused on teistsugused.
Millist lahendust näete dilemmale, et me ühelt poolt kurdame tööjõu vähesuse üle, teiselt poolt aga tunneme välisinvesteeringute nälga?
Tööjõupuudus on üks suuremaid Eesti majanduse arengut pärssivaid tegureid. See ei puuduta EASi, aga praegu me ühiskonnana investeerime valesse haridusse. Me koolitame inimesi lihtsaid töid tegema ja rahuldume lihtsate töökohtadega. Vananeva rahvastiku kontekstis on see arusaadav, sest meie geopoliitiline omapära teeb poliitikud tööjõu sisse lubamise suhtes ettevaatlikuks.
Mida te peate silmas lihtsate töökohtade all?
Me oleme lihtsa töö ja allhankemaa lõksus. Eesti keskmine palk on Euroopa keskmisest palgast palju madalam. Kui palka lihtsalt paarkümmend protsenti tõsta, muutuvad ettevõtted konkurentsivõimetuks. Sellises kohas tuleb mängu innovatsioon, mis võimaldaks välja töötada uusi tooteid, mis on riski ja pika vinnaga protsess. Selleks et hakata müüma tooteid oma nime all, on vaja arendustöötajaid, insenere. Innovatsioon on see koht, mille kaudu peame suutma konkurentsivõimet suurendada.
Kuidas saab olukorda muuta, kui kooliaasta alguse uudised rääkisid, et koolid ei suuda leida matemaatikaõpetajaid? Mida saab EAS teha, kui eestlased tunnevad noodivõtit, aga ei tee vahet piil ja liitril?
10–15 aastat tagasi tegime haridussüsteemis valed valikud. Kui vajalike oskustega inimesi Eestis ei ole, peavad ettevõtjad neid välismaalt tooma ja seda me saame toetada. Kuid selge on see, et riik on oma teiste poliitikatega siin piirid ette pannud.
Kas see tähendab ikkagi seda, et firmade tippspetsialistid, kelle käes on ettevõtete käekäik, on välismaalased, Eesti inimesele aga jääb puhastusteenus ja bajaanimängimine?
Kui välisspetsialist siin kolm aastat töötab, siis jääb tema oskustest midagi meie inimestele külge. Nüüd on aga küsimus selles, kellele ettevõte kuulub. Eesti omanike puhul jääb maksutulu siia ka siis, kui välisspetsialist siin töötab. Kui ettevõtja ei saa elamislubade piiratuse tõttu spetsialisti Eestisse tuua, siis EASi käed jäävad lühikeseks.
Millised võiksid olla riigid, kust eestlastel tasub spetsialiste otsida?
Metsatööstuse puhul saame rääkida ennekõike Soomest ja Rootsist. Ku räägime Transferwise’i-sarnastest ettevõtetest, siis peame vaatama idufirmade ja finantsteenuste poolest rikkaid riike.
Millistesse piirkondadesse peaks EASi strateegiline eksporditugi minema?
Kui tööstusharu või ettevõtjad ütleb, et Jaapanis on toiduainetele suur turg, siis meie kaubandusesindajate võrk annab võimaluse nende eest läbi rääkida ja nende huvisid klastrite või innovatsiooni varal toetada. Me ei ütle ka nii, et Jaapanisse läheme ja Hiinasse ei lähe.
Kas see tähendab, et Aasia suund võimaldaks Eesti ekspordi senisest suuremat kasvu?
Me näeme Aasias väga palju kasvuruumi. Kuid kindlast annab vana Euroopa meile veel palju võimalusi. Turismis kasvab Aasiast pärit külaliste arv tänu koostööle Soomega vägevalt. Ka suured välisinvesteeringud on tulnud sealt.
Kuidas saame enda kasuks pöörata olukorda, kus Euroopa suurriigid vaatavad Hiina poole umbusuga?
Ma ei viita siin otse Hiinale, meie sõnum kõikidele Aasia riikidele on üks: kui te tahate Euroopas äri teha, siis alustamiseks oleme meie parimad partnerid. Esiteks on meil läbi Soome väga head lennuühendused, gloobusele vaadates on näha, et oleme kõige lühema lennuteega. Viimase paari aasta Aasia investeeringud toetavad seda ideed.
Viimase nelja aasta trendina on Eesti majanduse väljavaadetest rääkides Venemaa justkui kadunud. Mis saab majandussuhetest Venemaaga?
Vaatame asja pragmaatiliselt. Vene turistid on meile oodatud. Venemaa kapitaliga seoses on alati olnud küsimärke. Kui Eesti jõustruktuurid suudavad kinnitada, et kapital on puhas, siis meil ei ole midagi selle vastu.
Ekspordi ja innovatsiooni kontekstis ei ole ettevõtted kuigivõrd keskendunud Vene turule ja me ei ütle, et peaksime kuidagi seda rõhutama. Meil on esindajad Venemaal olemas ja saame ettevõtjaid nende huvi korral toetada.
EASist abi saama harjunud ettevõtjatel seisab ees segaduste aeg, sest teie teenuste portfell löödi kaheks. Miks oluline osa funktsioone teilt ära võeti?
Meilt ei võetud ära, me ise andsime. Regionaalse iseloomuga toetused võivad olla riigile olulised, kuid jäävad EASi eesmärkidest kaugele. Regionaalsetel investeeringutel on suur mõju kohalikule kogukonnale, kuid ekspordivõimale on mõju väike.
Äsja avaldas just loodud Riigi Tugiteenuste Keskus oma esimese teate, millest võib välja lugeda etteheidet EASile, sest nad lubasid edaspidi toetusi jagada ilma liigse bürokraatiata. Kuidas EASis bürokraatiaga lood on?
Eks nad peavad proovima, aga ma ei usu, et neil õnnestub tegutseda vähema bürokraatiaga, ilma et vigade arv suureneks.
Oleme oma uues strateegiadokumendis selgesti öelnud, et peame rohkem eksportima. Kui me omavahel kaupu vahetame, siis see meie rikkust ei suurenda.
Teiseks peame suurendama oma seotust välismaailmaga, tuues rohkem välisinvesteeringuid. Väliskapital on praegu riskialtim kui Eesti kapital: nad toovad siia keerulisemaid, kõrgemapalgalisi töökohti ja uut tehnoloogiat.
Kolmas tegevuse põhisuund on turism, milles me oleme üha kasvavas rahvusvahelises konkurentsis. Meie naaberriigid on hakanud ennast üha rohkem promoma, et saada rohkem rahvusvahelisi turiste. Turism pole midagi muud kui eksport.
Väliskeskkond on muutunud võrreldes 1990ndatega, kui kõik rääkisid globaliseerumisest ja liberaliseerimisest. Viimaste aastate jooksul on paljud juhtivad riigid pöördunud protektsionismi poole ja väikese riigina peame uute reeglitega kaasa mängima või laskma ennast väärtusahela magusaimatest kohtadest kõrvale suruda. See tähendab, et meie töökohad on odavamad ja palk on väiksem. Me peame mängima samade reeglitega nagu teised riigid.
Väliskapital on praegu riskialtim kui Eesti kapital: nad toovad siia keerulisemaid, kõrgemapalgalisi töökohti ja uut tehnoloogiat.
Kas olukorras, kus Eesti majandusele on allhange paraku peamine sissetulekuallikas, on EASil rohtu pakkuda?
EAS ei hakka ise tooteid müüma või arendama. Kui ettevõtjal on huvi ja soov, siis saame teda toetada oma teadmistega ja mingis kohas ka rahaga. Kõige alus on, et ettevõtja tahab ennast muuta. Me ekspordime liiga lihtsaid kaupu liiga vähestele turgudele. Meie eksport on arenenud väga väikese majanduspoliitilise sekkumise kontekstis, oleme vastu võtnud kõik Skandinaavia maadest tulnud pakkumised. Selleks et me saaksime kasvatada oma nime all eksportivate ettevõtete nimekirja, peame leidma inimesi, kes suudavad välja mõelda uusi tooteid, neid välja töötada.
Millised tööstusharud või ettevõtted on ekspordi laiendamiseks kõige sobivamad?
Me püüame uues strateegias vältida enese kinni reguleerimist stiilis, et ühte sektorit toetame, aga teist ei toeta. Kui Eestis on ekspordivõimekusega ettevõte, siis ta peab tulema meie juurde ning koos vaatame, kas ja kuidas me saame aidata. Me ei saa neid valikuid lõpuni ise teha, sest oleme sihtasutus, kes täidab riigi eesmärke.
Turismi toetamisel ei saa me muuta asjaolu, et Peterburi lähedus toob meile kruiisituristid ja odav alkohol meelitab soomlasi. Mis võiks olla see, millega me oma maad lähiajal paremini tutvustama saaksime hakata?
Me oleme seni elanud puhkuseturismi peal, mis tähendab, et hea ilma korral sõidetakse meie juurde naaberriikidest puhkama. Palju suuremad rahad liiguvad äri- ja konverentsiturismis. Me näeme, et Aasia turistide osa maailmas kasvab. Neile trendidele me praegu rõhume. Meil ei ole väga head konverentsikeskust. Vajame keskust, kus oleks üle kahe tuhande koha. Äriturist tahab otselendusid, ta ei tule paari ümberistumise korral siia. Me peame oma turismihooaega pikemaks saama, sest praegu, kui ilmad halvenevad, turistide arv väheneb. See on kinni infrastruktuuris, kuid ka teenustes, mida me pakume.
Säravalt halb turismiarenduse näide puudutab Saaremaad, kuhu riik rajas sadama, aga saarlased ei oska lõbusõiduturistide meelitamiseks muud pakkuda kui vedada neid justkui kolhoosi ajal bussiga Kaali meteoriidi auku vaatama. Turisti see aga ei huvita. Mida teha?
Saaremaas hotellid ja teenused on üles ehitatud lihtsale puhkuseturistile: spaa ja Panga pank. Kui seal oleks infrastruktuur, mis võimaldaks ka sügisel äri- ja konverentsiturismi meelitada, siis EAS saaks kaasa aidata.