Lõppeval suvel võimsate visetega maailma odaviskajate absoluutsesse paremikku murdnud Magnus Kirt laob välja, kuidas ta on hoolimata isikliku elu kõrvalepõigetest ja ka uljusest, traumadest ja sportlikest altminekutest jäänud valitud teele kindlaks ka siis, kui medaleid ei paistnud mitte kusagilt. Noored: õppige temalt töökust, sihikindlust, kannatlikkust!

Öelge, head inimesed, mis olnuks lõppev spordisuvi ilma Magnus Kirdita? Kes veel suutnuks nädalast nädalasse tõestada ja pakkuda sellega rõõmu, et eesti mees on suures maailmas tegija?

Odaviskaja Magnus Kirt (28) võitis starditud võistlustest üle poole, ja see on nii kõva näitaja, milleni ei küüni isegi ajakirjanduses jumaluse seisusse tõstetud rallisõitja Ott Tänak. Kirt võitis eelmisel kuul Euroopa meistrivõistlustel odaviske valitsejate, hirmkõvade sakslaste järel nende karukoopas Berliinis pronksmedali, tuli nädala eest Zürichis maailma paremate odaviskajate Teemantliiga finaalis teiseks ja uuendas hooajal kolm korda Eesti rekordit, nihutades selle 89.75ga otse maagilise 90 meetri joone alla.

Üldiselt tundub odavise lihtne igameheala: jookse ja viska. Aga võta näpust (mitte Kirdi pöidlast – see sai niigi mullu tõsist viga), see ei ole nii. Selleks, et pöidlahoidjad (mitte Kirdi pöidla!) ja mis seal salata, naiste silmis maskuliinselt sarmika Kirdi muud imetlejad saaksid täpsemalt aru, milles seisneb Eesti praegusaja edukaima sportlase kunst ja edu saladus, ning mõistaksid paremini, mis mehega tegu, palus Arter tal lõppeva nädala keskel eraldada üldrahvalikes huvides kaks tundi.

Kõik on seda näinud, aga mitte keegi pole selle kohta küsinud: terve eduka suve olete võistelnud, küünarliiges seotud. Mis lahti?

Kommentaarid (1)
Copy