Elurikkust ja kirevust poliitikas on tahetud, selle nimel isegi rahvakogu peetud, vabatmehi koondatud, erakondade loomise ja valimiste reegleid muudetud jne. Seepärast, enne järjekordse valimiste eelse uudise peale naerma või kurjalt pragama hakkamist hingake sisse ja välja ning mõelge: äkki on praegune olukord üldjoontes just see, mida te ise kõigest mõne aasta eest igatsesite.
Kas on ühemõtteliselt tore see, et kõikide parlamendivalimiste eel tekkib uusi erakondi või teevad vanad olijad uute kaubamärkidega valimisliite? 15–20 aastat tagasi leiti, et see pigem ei ole väga hea variant. Nii kipub erakondade ja poliitikute vastutus oma varasemate otsuste eest hajuma, valija olevat segaduses. Leiti, et parem on poliitilisel maastikul soodustada konsolideerumist, et erakonnad liiguksid valimistelt valimistele püsivate kaubamärkide all, et valija teaks ja mäletaks, kes mida on teinud ja oskaks valimistel oma hinde anda. Tore mõte ju, mis?
2009. aasta kevadel sai aga järsku pauguga selgeks, et nii nagu part läheb liigsest saia söömisest rasva ega jaksa enam lennata, võib juhtuda ka parteidega. Euroopa parlamendi valimistel võitis üks Indrek Tarand (mh siinses pealkirjas toodud loosungi all) peaaegu kõikide erakondade täisnimekirju, nende kampaaniaraha ja ostetud reklaame. Alles hilisel valimisõhtul selgus, et Keskerakond kogus siiski napi tuhande hääle jagu rohkem kui Tarand üksinda. Valijad karistavad (ja hoiatavad?) võimuerakondi parlamendivalimistega võrreldes vähem tähtsatena tunduvatel valimistel, ütlesid politoloogid.
Hoo sai sisse partide ja parteidega pragamise periood. Kasutusse võeti uus sõna «kartellierakonnad», millega tähistati tollel hetkel riigikogus olnuid. Muuseas, kummaline on seda sõna praegu kuulda Rahvaliidust EKREks saanud parteilt, kes pardivastaste võitluste alguses oli ju ometi riigikogus.
Indrek Tarandil on ilmselgelt palju seletamist, mismoodi läheb kokku tema varasemate kampaaniate üldiselt erakondade vastane lihtne sõnum ja praegune erakonnas kandideerimine. Juttu ja ilkumist jätkub ilmselt kauemaks kui selle nädalavahetuse raadiosaated.
Laiem küsimus on aga see, milline võiks olla meeskonnamängu ja isiksuse sära tasakaal poliitikas, mis valijale meeldiks, millega rahul oldaks. Hallid broilerid ei meeldi? Aga siia ja sinna siplemine ka justkui väga ei meeldi?
Riigikogu valimistele minek, hiljem koalitsiooniläbirääkimised ning kõige tähtsamana valitsuses või opositsioonis olek on loomulikult meeskonnamäng. Sotsid on lihtsalt oma säravamatest liitujatest ja kokkulepetest teada andmisega teistest mõnevõrra varem pihta hakanud ja eks neil olegi vaja ka jooksvatest küsitlustest vastu vaatavat reitingut tugevdada.