Lemmit Kaplinski: Roheline Tartu – kellele ja milleks?

Tartu volikogu liige Lemmit Kaplinski Foto: Mana Kaasik

Kas Tartu linnahaljastus toetab elurikkust meie ümber ning pakub puhkust ja peatust erinevate eelistustega linlastele või lähtub endiselt möödunud sajandi kitsa vaatenurgaga ilumeelest, kui rangelt muru kõrgust normides välistab liigirikkuse?

Me ei tea, kas selle aasta ootamatult soe suvi oli seotud ülemaailmsete kliimamuutustega, küll aga me teame tänu teadlaste tööle ja elukogemusele, et inimene on osa loodusest ja meie otsused mõjutavad ümbritsevat keskkonda.

Tartu on uhke oma rohelise elukeskkonna üle, aga kas ka õigusega? Kas Tartu linnahaljastus toetab elurikkust meie ümber ning pakub puhkust ja peatust erinevate eelistustega linlastele või lähtub endiselt möödunud sajandi kitsa vaatenurga ja lühikese perspektiiviga ilumeelest? Kirjeldan põgusalt enda arusaamist sellest, millised peaksid olema rohealad – mitte ainult pargid – linnas, kellele nad peaksid olema ja mida peaksid linnavalitsus ja volikogu selles vallas ette võtma.

Pealtnäha asjatu küsimus, sest linn on inimestele ja ka rohelus linnas on puhkuseks inimsilmale, -kõrvale ja -kopsule. Selleks et vastata linlaste erinevatele ootustele, peavad rohealad olema aga eriilmelised. Silmale pakuvad rõõmu kirevad aasalilled, piknikuks sobib mõnus sile muruvaip, end peita ja muust maailmast välja lülitada saab hoopis veidi metsistunud põõsarikkas parginurgas.

Nii nagu ei ole mõistlik rääkida ainuõigest maalikunstist – ka mitte Pallase kooli kodulinnas –, ei saa rääkida rohealast, mida igaüks igal ajal ja ühtemoodi naudiks. Hea haljastus linnas on selline, kust igaüks leiab oma rohelise või värviküllase saare, sealjuures võib see saar olla erinev sõltuvalt päevast, tujust või aastaajast.

Mõnevõrra kaugem võib olla aga mõte, et linnahaljastus ei ole pelgupaik üksnes inimestele, vaid paljudele teistele liikidele, kelle kodukeskkond on sattunud surve alla intensiivse põllumajanduse tõttu.

Viljapõld on kunstlik monokultuur, kus pole kohta «umbrohule», näiteks rukkilillele või moonile. Esmapilgul võib tunduda võõrastav ja ebaloomulik, et tehislik linnakeskkond võib olla paljudele liikidele sobivam kui elu linnast väljas maal. Tegelikkuses pole selles aga midagi ootamatut.

Nagu eespool öeldud, on inimene keskkonnaga jäädavalt seotud ning oleme kujundanud seda keskkonda veel enne linnade teket. Kujundanud, aga mitte ainult halvemuse poole. Nii näiteks on maailma üks taimestiku poolest kõige liigirikkamaid kooslusi ka Eestis traditsiooniline puisniit. See poollooduslik kooslus on tekkinud loomapidamise ja regulaarse niitmise tulemusel. Mõelge korraks: maailma üks liigirikkaimaid taimekooslusi ei saaks eksisteerida inimese sekkumiseta.

Seal, kus kasvavad taimed, on kodu ka kõikvõimalikel putukatel. Olgu mesilased ja kimalased, kelle tööd tolmeldamisel on hakatud enam ja enam väärtustama. Või siis liblikad, keda on muu hulgas ka niisama ilus vaadata – asjalik ja esteetiline üheskoos. Minu jaoks oli sel suvel imeline kogemus jalutada ERMi ümber – jalad viisid sinna ikka ja jälle ise tagasi – ja nautida seda kirevat, sumisevat, õitsevat ja lehvivat elu, mis keerles mõnusaks kontrastiks betoonile ja klaasile. Niisama aga, kui tundsin end koduselt sellel rohelisel saarel, jätsid mind külmaks kesklinna kolletunud pargid ning Lõunakeskuse ja maaülikooli ümbruse murukõrbed lausa kurvastasid.

Oma enda kogemust laiendades võin väita, et liigirikkus kõnetab ilumeelt. See on aga mitmekesisuse üks ja vahest kõige ebaolulisem külg. Nii näiteks räägivad uuemad andmed, et varajane kokkupuude liigirikaste kooslustega on tähtis laste immuunsüsteemi arenguks. Käegakatsutavam kasu on seotud aga kasvõi möödunud suvekuumusega.

Siinsamas Tartus termokaameraga tehtud mõõtmised näitasid, et madal muruvaip kuumenes päikese käes peaaegu sama hästi kui tänavakivi, samal ajal kui kõrgemate heintaimedega rohealad püsisid jahedamad.

Linnas on oluline ja võimalik luua mitmekülgne haljastus, mis tagab meeldiva ja tervisliku keskkonna inimestele ning on koduks paljudele taime- ja putukaliikidele. Kõik see ei ole pelgalt esteetiline valik, pigem vajadus, mille on tinginud ümbritseva looduskeskkonna järjest halvenev seisund. Milline peaks aga olema siin linnavalitsuse ja -volikogu roll?

Linnavalitsuselt ootaksin julgust katsetada eriilmeliste rohealade ja pargilahendustega. ERMi ümbrus on võitnud palju tähelepanu – kiitust, aga ka laitust. See, mis tundub ühele ülekasvanud võpsik, on parim park ja lemmikpaik teisele. Liigirikkust, millest enne rääkisin, võiks käsitleda ka kultuurilises võtmes – olgu Tartus võsaparke, skeitparke, inglise stiilis parke, niidumaid ja mõistagi ka piknikumuru.

Linnavalitsuses on kahtlemata tahe ja oskus katsetada, enne tuleb aga teha volikogul üks parandus linna heakorraeeskirja, mis välistab igasuguse erinevuse ja sätestab ühemõtteliselt muru lubatud kõrguse sentimeetri täpsusega – 15.

Mõistan, et heakorraeeskiri on pärit ühest teisest sajandist, mil volikogul liikmetel võib olla ei olnud targemat teha kui käia joonlauaga naaberaias. Aga tänapäeval, kui looduskeskkonna seisund on mitte ainult erialateadlaste tõsine mure, tuleks keskenduda tõsisematele teemadele ning lihtsalt kaotada heakorraeeskirjast see piirav säte. Olen sellesisulise eelnõu esitanud ja loodan, et see leiab ka kolleegide heakskiidu.

Muru, muide, on täielikult tehislik kooslus, mis koosneb vaid paarist-kolmest taimeliigist.