Lähenemas on riigikogu valimised ning taas on kuumaks teemaks tõusnud koolide keeletemaatika. Käib võidujooks, kes suudab lubada parimat ja müüdavamat versiooni eesti keelele üleminekuks, kirjutab Isamaa eestseisuse liige Sirle Rosenfeldt.
Sirle Rosenfeld üleminekust eestikeelsele õppele: meil pole ühtset arusaadavat metoodikat, millest alustada (2)
/nginx/o/2018/12/14/11655657t1h02d3.jpg)
13. september 2018, 11:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2015. aastal valdas 64 protsenti vene õppekeelega põhikooli lõpetajatest eesti keelt tasemel B1. Raamdokumendis kirjeldatakse B1 taset järgnevalt: «Mõistab kõike olulist endale tuttaval teemal, nagu töö, kool, vaba aeg vm. Saab enamasti hakkama välisriigis, kus vastavat keelt räägitakse. Oskab koostada lihtsat teksti tuttaval või enda jaoks huvipakkuval teemal. Oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada-selgitada oma seisukohti ja plaane». Peale 9-aastast põhikoolielu ei ole see just palju oodatud?
Selleks, et jõuda tänasesse olukorda, on meil kulunud 10 aastat, mille jooksul oleme jõudnud 64 protsendini. 2015. aastal toetas eestikeelsele haridusele ülemineku alustamist lasteaiast 77 protsenti teisest rahvusest inimestest. Milles siis on probleem, miks me pole ikka veel sellega alustanud? Ilmselt kõige suuremaks piduriks on olnud poliitiline tahe. Küll ei soovi keegi enda pead pakule panna antud teemaga, küll pole see prioriteetne jne. Täna on see teemaks, täna on see prioriteet, hakkaks tegema.
Esialgu vajame ühtset metoodikat või isegi paari, mida annaks erinevates koolides erinevatel tasemetel rakendada. Täna pole meil ühtset arusaadavat metoodikat, millest alustada või mida aluseks võtta ning kohandada. Igaüks justkui pusib omaette. On koole, kus teemat võetakse tõsiselt – üleminekuga on alustatud juba algkoolist, ülemineku eest vastutab konkreetne koordinaator. Need on mõned head näited, kuid laiemas pildis on olukord keerulisem. Puudu on motivatsioonist.
Õpetajate tööpäev ei lõppe puhtalt siis kui koolitunnid läbi saavad, suvepuhkus ei kesta kolm kuud nagu arvatakse. Õpetajaks olemine on 24/7 töö, mis tähendab eeskujuks olemist, toeks olemist ning samas ka tundide planeerimist, tööde hindamist, materjalide ettevalmistamist jne. Millal peaks see õpetaja leidma veel aja ja motivatsiooni minna täiendõppele, et saada teadmised, kuidas võiks üleminek välja näha või lihvida oma keelelist poolt? Muidugi on palju neid õpetajaid, kes teevad oma tööd missioonitundega ning leiavad selle aja ja tahtmise, kuid miks me ei võiks neid inimesi ka palgaga motiveerida? Miks me ei võiks neid koole motiveerida, kes on võtnud endale selle ülesande, et edendada keelt ja nende noorte võimalusi tulevikus?
Igal ettevõtmise puhul peavad olema motiveeritud eestvedajad ning siht, mille poole liigutakse. Igal asjal on küljes ka hinnalipik, kuid kas see on see koht, kus tahame kokku hoida? See on üks osa meie julgeolekust, see on üks osa meie rahva püsimajäämisest. Siin poole võimalustki allahindlusteks või kokkuhoiuks.