Järgmisel nädalal toimub Põhja- ja Lõuna-Korea liidritel juba kolmas kohtumine viimase poole aasta jooksul. Miks lausa kolmepäevaseks veniv diplomaatia pidupäev on oluline ning mida sellelt oodata, analüüsib välispoliitika vaatleja Erki Loigom.
Erki Loigom: eelseisva Koreade tippkohtumise ootuses – Lõuna-Korea nõuab mõõdetavaid tegusid
14. september 2018, 11:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaid poolteist nädalat enne kõnealuse sündmuse algust pidas Korea Rahvademokraatlik Vabariik oma 70. sünnipäeva. Seekordsed pidustused võtsid lausa grandioossed mõõtmed. Põhja-Korea ei tähista muide oma asutamise aastapäeva nii mastaapselt sugugi mitte igal aastal ega mitte ka kõigil ümmargustel tähtpäevadel. Riigikorras, kus kesksel kohal on liider, on hoopis olulisemal kohal näiteks Kim Il-sungi sünnipäev (tuntud kui Päikese päev), Kim Jong-ili sünnipäev, aga ka Korea Töölispartei asutamise aastapäev 10. oktoobril.
Riigi sünnipäeva peetakse meeles, kuid tähtsuselt neljanda tähtpäeva olulisus ei ole kunagi Põhja-Koreas olnud eelpooltoodutega sarnane. Küll aga kasutab vähene Pyongyangi režiimiga suhtlev maailma kogukond seda päeva ära aknaks omavahelises suhtluses, kuna tegemist on võimalikult minimaalselt (Põhja-Korea kontekstis muidugi) poliitiliselt laetud hetkega.
9. september on valitud riigi sünnipäevaks täiesti juhuslikult, sest 1948. aasta samal päeval ei toimunud riigi arengus mitte ühtegi pöördelist sündmust. Pigem sobinuks riigi asutamise meenutamiseks parlamendi kokkukutsumine 1948. aasta mais, konstitutsiooni loomine juunis või lipu vahetamine 8. septembril. Sarnaseid kaunimaid numbrikombinatsioone on valitsejad sättinud aga mitmete teistegi tähtpäevade korral.
10. oktoobril peetav Töölispartei aastapäev peaks tegelikult toimuma 13. oktoobril ning riigi eelmine juht Kim Jong-il on näiteks aasta vanem kui kohalik propaganda teda kujutab. Viimase muudatuse tingis asjaolu, et tehislikult 1942. aastasse sünnitatud Kimi sünnipäev (tegelikult sündis Kim Jong-il 1941. aastal ja Nõukogude Liidus, mitte püha Paektu mäe jalamil) langes ümmargusemalt kokku Kim Il-sungi 1912. aasta ilmatulemisega ning niiviisi sai iga viie aasta tagant pidada sünkroonsemaid pidupäeva kaks korda samal aastal. Sarnased segadused saadavad ka näiteks Korea Rahvaarmee sünnidaatumeid.
9. september on valitud riigi sünnipäevaks täiesti juhuslikult, sest 1948. aasta samal päeval ei toimunud riigi arengus mitte ühtegi pöördelist sündmust.
Sünkroonsus ilmestab ka seekordset 9. septembrit, kui lisaks sõjaväe- ning ka tööliste paraadile peeti üle viie aasta taas Põhja-Korea visiitkaardiks peetavaid ja propagandast nõretavaid massimänge. Varem on tuntud neid kui Arirangi massimänge («arirang» on Korea kultuuris midagi «Kungla rahva» sarnast, millega saab rahva olemust ja kombeid väljendada nii lauludes, kirjas kui pildis), siis seekordsed ülimas sünkroonsuses peetud tõesti uhked kahetunnised staadioni-show’d kandsid nime «Särav isamaa». Nii nagu sõjaväeparaadidelt otsivad Pyongyangi poliitika analüütikud signaale režiimilt tulevate sõnumite kohta, on sama olulised ka värvivihikutega ülimas sünkroonsuses lehti vahetavad massid ja nende edastatud sõnumid Rungrado staadioni tribüünidel pealinnas. Paraadil üle lühimaarakettide kangemaid torusid seekord ei näidatud ning karjutud ja muul moel esitatud loosungid ülistasid Kim Jong-uni pühendumist riigi majanduslikele väljakutsetele.
Eelmise viisaastaku tuumarelvade ja majanduse koosedendamise poliitika ehk Byungjini liin on viidud väidetava eduka lõpuni ning edasine ressurss suunatakse just majandusliku arengu teenistusse. Seda kinnitavad ka Kim Jong-uni erakordselt sagedad visiidid viimase poolaasta sees üle riigi asuvatesse tootmisega seotud ettevõtetesse. Seda, et sanktsioonide kammitsais ning pidevalt aina enam majandusliku eliidi (nn donju, umbes üks protsent elanikkonnast) kätte libisev ja kontrollitud uusi vabadusi nautiv seltskond tasapisi riigi majandust enda kätte haarab, loosungid paraadil ja massimängudel ei kajastanud. Samuti oli pidustustega kaasnevas propagandalaviinis olulisel kohal Koreade omavaheline läbikäimine, seda küll läbi visuaalsetes lahendustes selgelt Kim Jong-uni eestvedamist ületähtsustades. Oli ju ka Singapuris Kim Korea Kesktelevisiooni kajastuses sündmuse ohjaja, Trump vaid noogutas.
Järjekindel Moon
Tegelikult on mõlemad Koread aasta alguses alanud sulas tõmbamas päris jämedaid kõrsi. 7. septembril ilmunud loos on kahe naabri koostööprojektid ning nende rakendumist takistavad tegurid toodud välja detailsemalt ning neid kordama ei hakkaks. Küll aga tuleb mainida Lõuna-Korea presidendi Moon Jae-ini viimase kahe nädala eriti innustavat retoorikat, mis suisa nõuab, et Ameerika Ühendriigid ja Põhja-Korea lõpuks ometi astuksid reaalseid samme Singapuri uduse kokkuleppe konkretiseerimiseks ning protsess poolsaare tuumavabaks muutmisel (loe: Lõuna-Korea võimalustel Põhja-Koreaga kokkulepitud projektidega jõuliselt edasi liikuda) ei katkeks, vaid saavutaks uue kiiruse.
Moon meenutab kahepoolsete panuste suurendamise vajadust pea igal kohtumisel mõne välisriigi esindajaga. Protsessi on kaasatud retooriliste tugedena näiteks Singapur, Filipiinid, muidugi Jaapan, aga ka Venemaa ja Hiina. Vahetult enne Pyongyangi tippkohtumist avavad Koread Kaesongi tööstuspargis (mis asub Põhja-Korea territooriumil demilitariseeritud tsooni lähistel ja on suletud alates aastast 2013) ühise esinduse, kus peaksid hakkama toimuma eri valdkondades iganädalased koosistumised. Kui vaid neid sanktsioone ees poleks, mis takistavad plaanide rakendamist. Isegi esinduse ruume varustava elektrivarustuse rajamine Lõunast vajas erandite loomist ÜRO tasemel. Sarnase tiheda koostöövormi lahendust on soovitanud asjatundjad ka Ameerika ja Põhja-Korea diplomaatidele, kuid nii Vietnamis kui Hiinas 70ndatel edukalt toiminud mudeli rakendamist on usalduskriisis jätkavate varasemate verivaenlasete vahel veel veidi vara loota.
Veel mõned nädalad tagasi jäi ära Mike Pompeo neljas visiit Pyongyangi Kim Jong-uni kurja kirja tõttu. Nüüd saabus Valge Maja postkasti aga «sooja sisuga sõbralik» ümbrik. Kim Jong-un on Lõuna-Korea eriesindajate kaudu pannud lauale tuumadesarmeerimise lõpptähtaja enne Donald Trumpi esimese ametiaja lõppu. Lingvistiliselt lubavad aga kõik osapooled endale märkimisväärset vabadust selle väljendi tõlgendamisel. Kauaaegsele Põhja-Korea poliitika jälgijale on muster aga äratuntav – tegemist on suure illusiooni loomisega ja ootuste üleskerimisega. Põhjuse protsesside venitamiseks või lausa kannapöördeks leiab Kimide dünastia alati.
Ameerika Ühendriikide maksimaalse surve poliitika on olnud edukas ja õige. Kim Jong-uni ettepanek teiseks tippkohtumiseks Donald Trumpiga on taas teatraalselt nauditav, kuid sisuliselt tõenäoliselt sama sisutühi kui Singapuris 12. juunil. Jälgides regulaarselt Põhja-Korea perioodikat ja televisiooni, on sinna tasapisi tagasi imbumas vahepeal paisu taga hoitud Ameerika-vastane retoorika. Siseriiklikult ei räägita muide senini mingist tuumadesarmeerimisest. Jõujooned piirkonnas printsipiaalselt muutunud ei ole ning pole mingi üllatus, kui peagi näeme näiteks Xi Jinpingi Pyongyangis. See omakorda on tugevam signaal kui märgata Kimi kolm korda külastamas Xid Hiinas. Kõrgetasemelise visiidi võimalikkusele viitavad taas piirilinna Dandongi raudteejaamas ülesseatud turvameetmed.
Kauaaegsele Põhja-Korea poliitika jälgijale on muster aga äratuntav – tegemist on suure illusiooni loomisega ja ootuste üleskerimisega. Põhjuse protsesside venitamiseks või lausa kannapöördeks leiab Kimide dünastia alati.
Kõrgeimad on ootused edasistele arengutele kindlasti Lõuna-Koreas. Sealsed ärihiiud on koostöös valitsusega koostanud pikad arengukavad majandusliku koostöö osas võimaliku avanemise korral. New Economic Cooperation Initiative ehk uus majandusliku koostöö algatus on president Mooni värske algatus, mis soovib esmalt tihedat majanduslikku koostööd kahe Korea vahel. Praegu põrkub algatuste rakendamine sanktsioonide taha. Kui need kõrvaldada, tulevad aga kohe mängu Hiina majanduslikud huvid ning Põhja-Korea režiimi enda eksistentsiaalsed küsimused. Tänaseni on Kimi perekond ja Põhja-Korea eliit suutnud riigi aina enam turumajanduse teele asuvat majandust üsna edukalt ohjeldada, kuid hüppeline majanduslik avanemine ei ole realistlik, see on lihtsalt ohtlik.
Kassi-hiire mäng
Kokkuvõttes on Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea teljel tegemist võimalikult pikaks venitatud kassi-hiire mänguga, kus pöördelisi arenguid oodata on liiga julge. Singapuri kohtumisest on möödas vähem kui neli kuud ning sellesse vahemikku on mahtunud nii teineteise kiitmist kui tülitsemist. Tõestatud ja tegelikult tagasipööramatuid samme tuumadesarmeerimise teel pole astutud mitte ühtegi, kummaltki poolt. Lõuna-Korea, kes on põhjanaabriga harjunud elama, keskendub majanduslikule fookusele. Selle fookuse eriti täpseks seadmiseks on president Moon asunud osapooli survestama tegelike sammude astumiseks. Inimõiguste teemani pole jõutud aga üldse. Kui kaugele peale lennukate loosungite protsess minna võib, otsustatakse siiski (endiselt) peamiselt Pekingis. Ameerika suhted Hiinaga aga on teadagi kus.
18.–20. septembril, mil Põhja- ja Lõuna-Korea liidrite kohtumine toimub, saame kindlasti ekraanidel näha sümbolismist nõretavaid sündmusi. Taustal on siiski teadmine, et Moon Jae-ini delegatsioon koosneb 200 inimesest, mille koosseisu kuuluvad suurte konglomeraatide (Samsung, LG, Posco jpt.) tippjuhid. Lõuna-Korea pingutused on ilmselged ning vorm viisakas vormis ultimatiivne nii põhjanaabrile kui ameeriklastele – tehke nüüd tegelikult ka midagi.