Hoiatus!

Artikkel on sobilik üksnes üle 18-aastastele lugejatele.

Ma olen vähemalt 18-aastane Ma ei ole veel 18-aastane

Kurikamees muutis mõrvaprotsessi järjekordseks palaganiks «Ta ainult irvitas ja näitas näpuga Kadri-Anni peale»

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Lasnamäe kurikamehena tuntud Urmas Einroos.

FOTO: Sander Ilvest

  • Kohtualune otsustas istungil kõneleda vene keeles
  • Süüdistatav irvitas ohvri üle ja filmis oma tegevust
  • Kuritöölt naastes soovis mees osta uue auto

Kurikamehena tuntust kogunud Urmas Einroos seisis neljapäeval taaskord naistuttava tapmises süüdistatuna Harju maakohtu ees. Varasematel istungitel kohtumenetlust häirinud jutuvada jätkus ka seekord ning lõpuks tuli kohtunikul süüdistatav saalist sootuks minema saata.

Seekordseks istungiks oli pöetud juustega Einroos kollase «Pätsi pardid» kirjaga polosärgi, millega seisis ka kaks aastat tagasi liiklusraevu eest kohtu all, vahetanud triiksärgi vastu. Veel enne kui kohtunik ning prokurör jõudsid istungiga korralikult peale hakata, seisis end Pärtel von Einroosiks nimetav süüalune juba näpuga viibutades kohtupingis püsti: «Isvinite,» teatas kohtualune ning jätkas oma tiraadi nõrgas ja vigases vene keeles. 

Kohtunik käskis mehel istuda. «Mis ajast teie emakeel muutunud on,» päris kohtunik Aulike Salo. «Las tõlk tõlgib ning tutvustage mulle mu õiguseid,» nõudis Einroos endiselt vene keeles. Mõne hetke katsus kohtunik Einroosile läbi venekeelse tõlgi selgitada, et neid on talle juba korduvalt seletatud, kuid kohtualune ei jätnud oma jonni. «Advokaat ja prokurör ei saa eesti keelest aru,» viskas Einroos lendu järjekordse jaburuse ning selgitas, et kuna kaks tema kambrikaaslast on vene rahvusest, on ka tema tänane kodukeel hoopis idanaabrite oma.

Pärast korduvaid kohtuniku käske süüdistataval maha istuda ja suu pidada, sai lõpuks sõna prokurör Natalia Miilvee, kes tegi kriminaalmenetlusseadustiku alusel taotluse süüdistatav ajutiselt istungilt eemalda. Sama meelt oli ka Einroosi kaitsja Aivar Ennok, kelle hinnangul soovis süüdistatav meelega menetlusega venitada ning see ei tohiks sel kujul jätkuda. Pärast esimese tunnistaja ärakuulamist kohtunik prokuröri taotluse ka rahuldas ning endiselt kuraasi täis Einroos talutati saalist minema.

«Ta ainult irvitas ja näitas näpuga Kadri-Anni peale»

Aga mis sel saatuslikul päeval siis ikkagi juhtus? Tunnistajate ütluste põhjal rulluvad lahti traagilise lõpuga päeva sündmused.

«Ma kuulsin sellist appikarjet, et.. see polnud naisehääl, see tuli kõripõhjast,» kirjeldab tapetud Kadri-Ann Grossiga samas majas elanud naine möödunud aasta augustipäeva. «Alguses ma ei pööranud sellele tähelepanu, kuid kui see kordus, siis hakkasin otsima, et kustkohast see küll tuleb. «See oli kohutav hääl. Vaatasin siis maja taha. Kadri-Anni koer ainult seisis ja värises,» jätkas naaber tunnistajapingis pisaratega võideldes. Kui kõlas järjekordne appikarje, sai naaber aru, et hääl tuleb sealt, kuhu tema aknast vaadet pole.

Kuna naabri tütar elab teisel pool maja alumisel korrusel, haaras naine tütre korteri võtmed ning jooksis tema korteri aknale. «Seal ma siis sellist pilti nägin – õhukeses kleidis Kadri-Ann seisis aia ja Urmase auto vahel, verised käed välja sirutatud ning karjus, et «vaata, mis ta minuga tegi, kutsu politsei!». Urmas ainult irvitas ja filmis telefoniga, samal ajal Kadri-Anni peale näpuga näidates ja teatades, et «näe, see läks lolliks»,» kirjeldas naaber sündmuseid.

Selle peale jooksis naabrinaine tagasi enda korterisse telefoni järele ning helistas politseisse. Tütre korterisse tagasi jõudes oli auto hoovist kadunud ning värav ristseliti lahti, koer vappus ja värises endiselt. Naine sulges värava ning jäi politseid ootama. Kohale sõitnud korrakaitsjad palusid Urmase naastes naabril uuesti politseid teavitada. Samal ajal oli Urmas teel Paunküla veehoidlasse, kus ta Kadri-Anni lõpuks surnuks kägistas.

Nukk või inimene

Kadri-Anni leidnud kalamees Igor meenutas kohtus, et oli parasjagu endale head õngitsemiskohta otsimas, kui silmas järsku veepiiril kahvatut kõhuli lebavat keha. «Ma ei saanud alguses aru, kas see on nukk või inimene, kuid lähemale kui paar meetrit ei julgenud minna,» rääkis mees.

Et asjas veenduda, otsis Igor lähedusest teise kalamehe, kel palus endaga asja kontrollima tulla, sest ühes on julgem. Kahekesi Kadri-Anni juurde jõudes sai meestele selgeks, et tegemist on siiski inimkehaga ning välja kutsuti politsei. «Helistasime kaks korda, sest nad tulid päris kaua, hiljem selgus, et tuldi Tallinnast, meenutasid mehed kohtus.

Samal ajal kiirustas Urmas Einroos veehoidla juurest tagasi Tallinnasse, Vabaduse puiesteele Kadri-Anni korterisse. Nähes, et korteriuks on politsei poolt juba kinni pitseeritud, hüppas Einroos autosse ning kihutas väravast välja – nagu selgus, siis mitte kaugele. Teda silmanud majaelanike sõnul oli tolleks hetkes jõudnud süüdistatav vahetada nii riideid kui soengut. Nagu palutud, helistati kohe ka uuesti politseisse.

«Kruvi rattad alla ja sõidame Viljandimaale»

Einroosi sõit ei kestnud aga kaua, kuna mees oli otsustanud ümber nurga naabrimehe juurde minna.

«Õhtul oli järsku uksekell, siis mitu koputust. Kuna ma magasin, siis ei viitsinud selle peale reageerida,» rääkis naabrimees. Kuna keegi uksele ei reageerinud, otsustas Einroos naabrimehe ema akna taha kolistama minna. «Proua-proua, kus teie poeg on, ajage ta üles, mul on teda vaja,» skandeerinud mees pensionäri akna all. Jõudnud lõpuks majaperemehe aknani, hõikas Einroos aknapraost, et tulgu aga naabrimees välja, tähtsad jutud vaja rääkida.

Mõistes, et muudmoodi unehäirijast ei vabane, läks naaber trepile. «Ta pani trepiäärele 50 eurot, ma küsisin, et mis see on? «See on auto sissemaksuks, ma ostan selle ära.»,» jutustas naaber.

Kuna varasemalt oli Einroos ilma ratasteta ning pukkide peal seisva Honda kohta naabrimehe käest uurinud, teadis ta, et mehel endal seda vaja pole. «Kruvi rattad kohe alla, ma ostan ära,» jätkas Einroos läbirääkimisi ning lisas veel ühe 50-eurose rahatähe. «Ma ütlesin talle, et auto maksab 400 eurot ja ma ei hakka seda sulle mingi järelmaksuga müüma. Selle peale lisas ta veel 50 eurot ja ütles ta tuleb Viljandimaale isa juurde viia, väga segane jutt oli igatahes,» rääkis naabrimees.

Autotehingu lõpetas aiale lähenenud politseinik, kes palus Einroosil väravale tulla. «Hõikasin teda ja nii ta sealt kõrvad lontis siis tuli. Kui politseinikud palusid tal endaga kaasa minna, siis Urmas keeldus. Ma ütlesin, et mis mõttes ei lähe kaasa ja lükkasin ta väravast välja,» meenutas naaber. Enne lahkumist palunud Einroos, kas võib ikkagi oma suitsukoni vähemalt ära visata – seda lubati (tol hetkel patrullpolitseinikud veel ei teadnud, millega mees on hakkama saanud). Nagu selgus, oli ta koos koniga pannud prügikasti nii raha kui enda autovõtmed. Rahakoti viskas Einroos pukkide peal seisnud autosse, lootes sellele siis hiljem järgi tulla.

Politseijaoskonnas pandi tol hetkel veel vaid kahtlustuse saanud Einroosi valvama kaks patrullpolitseinikku. «Ta oli väga jutukas, rääkis palju erinevaid asju. Ühel hetkel pomises endamisi, et «mina pole teda surnuks kägistanud». Süüdistas tapmises veel teist politseiametnikku, kes minuga koos seal ruumis oli. Täiesti seosetu jutt,» kirjeldas samal ööl Einroosi valvanud politseinik. Ühel hetkel lisanud veel juurde: «See bitch on mind hammustanud».

Kohus Urmas Einroosi üle jätkub täna.

Tagasi üles