/nginx/o/2018/09/14/11417027t1h5987.jpg)
Mulle on alati tundunud omamoodi poeetilisena asjaolu, et eesti keeles «personaliosakonna» nimetust kandva organisatsiooniharu ingliskeelne vaste on «inimressursid». Kas pole tabav, et osakond, mis peaks tegelema töötajate heaolu ja õiguste kaitsega, nende palgalehtede väljakirjutamise ja töötervishoiunõuete jälgimisega, kannab nime, mis võrdsustab inimesed teiste majanduslike sisenditega, nagu masinad, maavarad ja kapital.
Selline kahepalgelisus võtab kokku postindustriaalse ühiskonna keskse loogika ning on tuttav ilmselt igaühele, kes on kunagi mõnes suures organisatsioonis töötanud. Me võime küll kinnitada, et hindame inimesi ja nende heaolu, aga igapäevaelus võistleb humanistlike väärtustega tehno-majandusloogika, kus keskendutakse algoritmilistele lahendustele, küsides vaid põgusalt, millistele väärtustele tuginedes need algoritmid koostatud on.
Seda loogikat võib leida kõikjalt, alates arvutiprogrammidest, mis hindavad inimeste krediidivõimekust nende elukoha põhjal ja süvendavad seeläbi inimeste võimatust oma olukorrast välja rabeleda ja lõpetades tööle kandideerijate hindamisega isiksusetestide abil, mis peegeldavad valgete keskklassiinimeste käitumisnorme.
Üks markantsemaid näiteid tehno-majanduslikust loogikast Eestis on Tartu Ülikooli majandusteadlaste aasta alguses ilmunud artikkel, milles üritati välja arvutada lastega emade (sic!) kasu riigile ja jõuti järeldusele, et «kaugemat tulevikku silmas pidades on riigi otseses (eelarve) huvis, et ema ei naaseks tööjõuturule enne kolmanda lapse sündi.» Sinna juurde käis Postimehe toimetaja patroneeriv kommentaar, et «humanitaaridele lohutuseks […], mingi nähtuse mingi aspekti välja arvutamine ei võta tegelikult ära võimalust sedasama nähtust ta täies ilus inimpilguga imetleda.» (PM 27.01.2018)
Paljud humanitaarid juhtisid aga tähelepanu, et probleem pole mitte «täies ilus», vaid selles, et inimeste hindamine pole kaugeltki neutraalne tegevus, vaid eeldab enne arvutusi väärtushinnangute andmist – millele kleepida hinnasilt, millele mitte –, mis pole sugugi enesestmõistetavad. Kriitikud tõid välja, et laste sünnitamine ja tööl käimine ei pea sugugi olema üksteisele vastanduvad tegevused. Küsiti, miks eeldati artiklis, et just ema on see, kes lastega koju jääb.
Võiks ette kujutada ka alternatiivseid arvutusi, kus peale laste genereeritud majandustulu lisatakse bilanssi ka nende tekitatud koorem ökosüsteemile ja siis võib «mingi nähtuse mingi aspekti välja arvutamine» näidata hoopis, et eesti rahval oleks mõistlikum välja surra. Mõte on selles, et tegelikult on hinnatavates väärtustes kokku leppimine palju keerulisem ülesanne kui nende välja arvutamine. Meie ühiskondlik arutelu ja igapäevabürokraatia keskendub aga üha enam viimasele ja peab esimest petlikult lihtsaks probleemiks.
Nüüd jõuame tehnoloogiafilosoof Lewis Mumfordini, kelle üliambitsioonikas «Masina müüt. Tehnika ja inimareng» üritab selgitada, kuidas me sellise asjade seisuni oleme jõudnud, rännates selleks eelajaloolisest ajast läbi Egiptuse vaaraode aja renessansini välja. See arutelu on juba ligi 500 lehekülge pikk, aga tõlkimist on ootamas veel teine osa, mis käsitleb masinamõtlemise ajalugu renessansist tänapäevani.
Mumfordi keskne tees on, et tehnoloogia areng on kaasa toonud vajaduse inimhulkade üha täpsemaks koordineerimiseks, mis on omakorda tekitanud pinnase hierarhiliste, vertikaalsete ja kuuletumist nõudvate organisatsioonide loomiseks, mille sisse on kadunud inimelu mitmetahulisus, elurõõm, moraalsete probleemide keerulisus ja palju muud head ja inimlikku.
Hetk, kui see nihe toimus, oli Mumfordi arvates üsna ammu, 3000 aastat e.m.a., kui irrigatsioonisüsteemide areng ja vaaraode suurushullustus Egiptuses tekitas vajaduse inimtegevuse täpsemaks koordineerimiseks. Lihtsustatult: savipoti tegemiseks või ühe põllulapi harimiseks piisab ühe inimese nikerdamisest või maksimaalselt paarikümne külaelaniku omavahelisest koostööst, mille saab suhteliselt vabalt läbi rääkides ära lahendada. Giza Suurt püramiidi kõrtsis plaane tehes ei ehita.
Siin peitubki Mumfordi geniaalne tähelepanek. Ta rõhutab, et insenerimõtte suursaavutuste elluviimine vajab enda ümber veel tervet organisatoorset süsteemi: keegi peab palkama tööjõu, keegi jälgima distsipliini, keegi vaatama, et info liiguks kiiresti planeerijatelt tegijatele, keegi kindlustama, et töölised vaidlema ei kipuks, keegi tagama mõõtmiste täpsuse.
Selle saavutamiseks oli egiptlastel vaja uusi «masinaid»: sõjamasinat, mis tagas orjatööjõu juurdekasvu; töömasinat, mis jaotas kompleksse ülesande lihtsateks osadeks, mida üks inimene täita suutis; nähtamatut masinat, mis tekitas bürokraatia ja ühiskonnakorralduse, mis erinevad diskreetsed masinad omavahel kokku liitis ja tagas, et kaevandustest välja raiutud kivi õigel ajal püramiidi seina jõudis. Kõik need kokku moodustavad Mumfordi süsteemis «megamasina», ühiskondlik-tehnilise süsteemi, mis hõlmab nüüdseks kogu maailma.
Selline tööprotsessi korrastamine ja tehnoloogiale tarviliku taristu loomine vallandas tohutu potentsiaali, tänu millele elame praegu puhta vee, elektri ja nutifonidega varustatud tööstusühiskonnas. Ent Mumfordi huvitavad just meie «ülimalt mehhaniseeritud ja eeldatavasti ratsionaalse kultuuri seletamatud irratsionaalsed ilmingud», see hind, mille me oleme tehnilise progressi eest maksnud: «samaväärselt progresseeruv suurustlev raiskamine, paranoiline vaenulikkus, tundetu destruktiivsus ja võigas huupi sooritatud hävitustöö.» 1895. aastal sündinud Mumford nägi, et kui meie mehhaniseeritud ühiskonnas kinnismõtteliselt tootmisefektiivsusele ja töö ratsionaliseerimisele keskenduda, siis suundume teele, mille lõpus paistab Auschwitz.
See ei ole juhuslik. Mumford muretseb, et lummatuna megamasina võimsusest oleme seadnud esikohale insenertehnilised probleemid, needsamad algoritmilised küsimused, millele eelpool tähelepanu juhtisin. Me oskame liiga hästi vastata küsimusele «kuidas» ning oleme samas minetanud oskuse küsida «mida ja milleks». Tegelikult on aga just need viimased küsimused, millega me maadlema peaksime. Ühiskond, mis on üles ehitatud bürokraatlikule ratsionaalsusele, muutub liiga enesekindlaks, eeldab, et eesmärgid, mille saavutamiseks megamasinat rakendada, on juba ammu selged või veelgi hullem, ei pea nende üle arutlemist üldse vajalikuks.
Mumford mainib mürgiselt, et just seetõttu määrati antiikmaailmas keskastme ametnikeks sageli orjasid – kes olid nii harjunud täitma korraldusi, et nad ei hakanud isegi mõtlema korralduste eetilisuse või mõistlikkuse peale. Nemad olid Mumfordi hinnangul esimesed Eichmannid. Sestap ei tundugi kõige murettekitavamad meie ühiskondlikus arutelus mitte need majandusteadlased, kes ühiskondlikke küsimusi arvude keelde tõlgivad (see on tegevus, millel on kahtlemata suur väärtus, kui algne ülesandepüstitus on hästi läbi mõeldud), vaid need, kes ilguvad selle üle, et keegi üldse julgeb lähteväärtuste üle arutleda.
Mumford on üsna läbinähtavalt romantik. Ta vastandab megamasinale orgaanilise ühiskonna, horisontaalse koostöö ja inimolemise müstika tunnistamise, elurõõmsad kired, nagu seks ja mäng. Mitte, et mul seksi ja mängu vastu midagi oleks, aga megamasinat sellega ei lammuta ning ühiskonna nägemisel orgaanilisest vaatepunktist on oma ohud – «haigustekitajate» ja «parasiitide» metafooridega on tekitatud maailma ajaloos ilmselt sama palju kahju kui megamasinaga, ning kõige halvemal juhul on need kaks maailmanägemust töötanud koos.
Mumfordil on õigus, juhtides tähelepanu, kuidas suurte tehnosüsteemide käitamise loogikat ühiskonnale üle kandes võib palju kahju tekitada, ent nüüd oleme selles megamasinas lõksus ja kuidagi tuleb see monstrum inimeste kasuks tööle panna. Mumford lõpetab oma teose keskendudes inimestele, nagu Leonardo da Vinci, kelle elus segunesid insener-tehniline taip, sügav huvi humanitaarse mõtlemise vastu ja vastumeelsus lihtsatele vastustele nii väärtuslikes kui ka tehnoloogilistes küsimustes. Tehnika ja humanism võivad olla ka sümbioosis. Tasub kuulata inimesi, kes hindavad mõlemat.
Lewis Mumford
«Masina müüt. I köide. Tehnika ja inimareng»
Tõlkija Hillar Künnapas
Ilmamaa, 2018
568 lk
/nginx/o/2018/09/14/11417027t1h5987.jpg)