Müüsin oma hinge kratile

Ballett “Kratt” pakkus silmailu ja andis kuulmiselamuse. Foto: Rünno Lahesoo

Istun parteri kuuendas reas, üsna keskel, vaatan ja jälgin. Üritan luua kujutluspilti Eesti esimesest balletist, Eduard Tubina balletist "Kratt". Täpsemalt tolle kuuendast etendusest 9. märtsil 1944. aastal, mil märtsipommitamise tagajärjel Estonia uhke teatrimaja põlema süttis. Kuidas kulgeb kõik täna, 74 aastat hiljem? Eks näis, ootan põnevusega.

Lugu sellest, kuidas ahne peremees krati valmistab ja too isanda üle võimu haarab, on teada-tuntud pea igale eestlasele. Kuid omamoodi elamuse pakub lugu siis, kui jutustamiseks kasutatakse sõnade asemel vaid kehakeelt ja tantsuoskust.

Eduard Tubina ballett “Kratt” Marina Kesleri lavastuses pakkus tõelist silmailu ja andis kuulmiselamuse. Rahvusooper Estonia orkester tegi dirigent Vello Pähni eestvedamisel tublit tööd. Kuulajale väsimatuna tundunud pillimängijad lasid üle kahe tunni kestnud etendusel sõrmedel vapralt käia. Eraldi tõusid esile viiul, oboe ja metsasarv, mis sooloesituses võimsate, tugevate ja õrnade muusikakäikudega lausa judinaid tekitasid.