Iga päev 24 tundi üksi iseendaga

Kui teaks, et see aitaks, kurdaks 25 tundi jutti – nende sõnadega teeb 82-aastane üksi elav Toomas enda üle nalja. Foto: Tairo Lutter

• Üksinduses elavate inimeste hulk kasvab.
• Majanduslik seisund võimaldab üksi elada, psühholoogilised vajadused on teised.
• Üksildus ähvardab tulevikus meid kõiki. Mida siis teisiti teha?

Nädalapäevad tagasi läks Luule (85) Tallinnas Poska tänavale vanurite keskusesse aiapeole varem kohale. Aitas laudlinikutega ning jäi siis kaaslasi ootama. Tema laudkonnal on alati olnud kindel koht. Aga nüüd jäigi Luule ootama, kedagi ei tulnud. «Istusin täitsa üksi seal lauas, sest sõbrannad on surnud ja teisi sinna ei tulnud,» ütleb Luule.

«Kogu aeg vaatad, kas tuleb või ei tule, ootad inimest. Need sussidki minu jalas on ühe sõbranna tehtud, kes alati meie laudkonnas oli.»

Lõpuks istus Luule lauda üks naine. «Nagu päästja, mulle seltsi. Tuli minu lauda ja rääkisime juttu ka. Tema istus alati oma abikaasaga, aga abikaasa suri nüüd ära.»

Luule on endine lasteaednik. Pensionär, kes on kümmekond aastat elanud üksi Tallinna magalarajoonis. Ta ei mäletagi enam täpselt aastat, millal abikaasa suri.

Luulel on kaks tütart, mõlemal oma pere. Tema päevad on täis ootamist. «Ootan, et keegi helistaks. Kui vanem tütar tuleb, siis on niisugune tunne, et nüüd ma olen ka midagi väärt.»

Luule on kümmekond aastat elanud üksi Tallinna magalarajoonis. Ta ei mäletagi enam täpselt aastat, millal abikaasa suri.

Kalju (88) on insener, ta on juhtinud Eesti NSV Teaduste Akadeemia konstrueerimisbüroo nomenklatuuri. Siis koondus tema alla sadu inimesi, kes projekteerisid nõukogude aja ilmaimesid. Näiteks seadme, mis mõõtis piima rasvasisaldust. Või Tõravere observatooriumi teleskoobi! Sellest räägib mees kirglikult, kui oleks kellelegi rääkida.

«2005. aastani töötasin riigiametis, siis sain 75 ja avalikku teenistusse enam ei sobinud. Sellest aastast alates olen 24 tundi üksi iseendaga,» ütleb ta.

Üksik tulevik

Kalju tuleb jutuajamiseks Postimehe toimetusse kohale, ülikond seljas, ja vaatab huviga, kuidas ajakirjanikud tööd teevad. Küsib keeletoimetajalt, kas too teiste vigade parandamisest ära ei tüdine, ning teatab siis, et ajakirjanikutöö on väga keeruline. Kogu aeg on kiire.

Kalju kirjutab ka, näiteks kilde oma elust mälu treenimiseks, aga tal kulub aega. Viimasel ajal kõigega.

Kalju püüab iga päev väljas käia vähemalt 1,5 tundi. Kohe kui üks päev jääb vahele, tunneb mees end kehvasti.

«Mul oli palju sõpru. Oli ka selliseid, kellele oleks võinud kell kolm öösel helistada, et ma tahan rääkida. Ja tema ainuke küsimus oli, kas tuled siia või tulen sinna. Nüüd on kõik läinud. Kaks võimalust, kas teised läksid liiga ruttu või olen mina liiga kauaks jäänud,» ütleb ta.

Viimase sõbra mattis Kalju tänavu juulis. «Olime 80 aastat tuttavad, enam ei ole kellegagi arutada.»

Üksildus on see, millest räägivad Kalju ja Luule.

«Mõni päev tunned, et sul on justkui midagi, aga üksinda ei saa sellest jagu. Raske tunne. Niisugune, et peaks nagu arstile rääkima, aga selliseid asju ei taha ju rääkida. Ainuke asi, kui tütar tuleb, siis ma räägin, et selline tunne oli. Mõnikord saan riielda ka, et mis sa unistad,» muigab 85-aastane Luule. «Tahaks nagu kuhugi minna, aga kuhu sa ikka lähed. Eriti veel siis, kui vihma sajab.»

88-aastane Kalju võitleb jonnakalt üksilduse vastu. Loeb hommikuti internetist uudiseid. Analüüsib, mitut viisi võib olla üles kirjutatud ajalugu, ja võrdleb siis sellega, mida oma silm on näinud.

Ja mis kõige tähtsam, Kalju hoiab end kursis teaduskirjandusega. Näiteks jälgib ta ärevalt, kuidas areneb Lõuna-Prantsusmaal tuumasünteesi katsereaktori ehitus.

Kalju püüab iga päev väljas käia vähemalt 1,5 tundi. Kohe kui üks päev jääb vahele, tunneb ta end kehvasti.

«Sellisel inimesel nagu mina peab olema tegevust,» ütleb Kalju. Tegemisi tal jagub, ainult pole kellegagi asjade üle arutada.

Kaljul on poeg, kes helistab igal hommikul, et isa tervitada. «Et me teaks, et oleme olemas, aga külastamiseks rohkem aega pole. Lapselapsed käivad ikka vaatamas, aga mitte väga tihti ja õige, neil on oma elu,» on vanahärra järjekindel.

Ministrit väärt töö

Statistikaameti andmeil oli Eestis mullu 107 000 üksi elavat 65-aastast ja vanemat inimest. Nende arv kasvab. Võrdluseks, 2000. aastal oli neid 73 000. Ent kasvab ka nooremate üksinda elajate arv – mullu elas üksi 129 000 alla 65-aastast.

See ei tähenda, et kõik on üksildased, ent viimane on psühhoterapeut Karmen Maikalu sõnul süveneva individualismi varjukülg. Tagajärjena pistavadki sellega praegu rinda pensionärid, ehkki ka peredes on üksildasi.

«Räägime palju sellest, et mina ise oleks sõltumatu. Majanduslik olukord on läinud paremaks, teised inimesed meie ümber ei ole enam füüsiliseks ellujäämiseks vajalikud. Aga see on petlik, sest õnnelikkust mõjutavad ikkagi lähisuhted,» sõnab Maikalu ning osutab, et Suurbritannia peaminister Theresa May pani aasta algul ühele ministrile kohustuseks tegelda üksildusega. Kõnekeeles kutsutakse Briti spordiministrit Tracey Crouchi nüüd üksildusministriks.

Tallinna Ülikooli rahvastikuteadlase Luule Sakkeuse sõnul on keeruline ennustada, kas üksildus süveneb, ent üksi elavate inimeste arv ei peaks väga oluliselt kasvama. «Kuid on tõsi, Eesti kohta ei ole tehtud leibkondliku koosseisu järgi prognoose ja me ei oska seda täpsemalt hinnata,» nendib teadlane.

Samas on ka rahvastikuteaduses leidnud kinnitust moderniseerumine, millega kaasnevad individualiseerumine, emantsipeerumine, sotsiaalse tõrjutuse esilekerkimine. «Ei aita kaasa, kui peidame nende trendide eest pea liiva alla,» toonitab Sakkeus.

Ta toob välja võtmeküsimused, nagu tugevamad kogukonnad, vabatahtlikkus, aga ka lihtne soovitus: õpi märkama! Seda peaks õppima kõik, kes ei taha ise üksildased olla.

«Üksildus viib tihtipeale depressioonini, mida me vanemate inimeste puhul ei ole tihti üldse teadvustanud,» sõnab Sakkeus.

«Üksildased inimesed tekitavad üksildase ühiskonna. Üksildane ühiskond ei ole vaimselt terve ega turvaline,» lisab psühhoterapeut Maikalu, kelle sõnul on ainult vanainimeste üksildusest rääkimisest vähe. «Peame vaatama, milliseid põlvkondi me peale kasvatame.»

Tuumpered lagunevad, kärgpered lagunevad, kolme põlvkonnaga koos elavaid suurperesid peaaegu pole.

«Me kasvatame selles ühiskonnas lapsi, kellel ei ole vajalikke kiindumussuhteid ja kes ei oskagi ise neid luua. Me ei räägi ainult depressioonis inimestest, vaid tühjast ja ilma mõtteta ühiskonnast,» lisab Maikalu.

Tema arvates peaksid inimesed lisaks märkamisele õppima lähisuhteid hoidma. «See on julguse küsimus: kuivõrd julgeme olla ausad ja tunnistada, et vajame lähisuhteid,» sõnab Maikalu, kes teab oma tööst, et tegelikult ollakse väga huvitatud oma identiteedist ja juurtest: uuritakse oma sugupuusid, otsitakse vendi-õdesid, isasid-emasid.

«Igaüks saab just nagu iseendaga hakkama, aga mida rohkem inimene vaid iseendaga tegeleb, seda rohkem näeb, et selline elu ei paku rahuldust. Ja siis otsitakse asendustegevusi, et leida elust mõtestatust. On vaja eesmärgistatud elu, ilma pole võimalik,» räägib psühhoterapeut.

Tahaks reisida!

Toomas sai mõni päev tagasi 82-aastaseks ning tal pole enda ega Eesti elu kohta ühtegi paha sõna öelda.

«Kui ütlen, siis valetan,» vastab eakas mees küsimusele, mis ajast tema üksi elab. Sotsiaalmaja kortertoas on ta sundüürnikuna elanud igatahes vähemalt 20 aastat.

Mõni aasta tagasi oli Toomas aktiivsem mees, kuid siis tabas teda terviserike. Toomas langes koomasse ning pidi ärgates uuesti oma keha kontrollima õppima.

Toomas ajas oma keha harjutustega uuesti liikuma. Nüüd pusib ta enam-vähem kõik asjad üksi ära teha. Tema ja ta rulaator.

Toomas on elu aeg spordiga tegelenud, ta ajas oma kange keha harjutustega uuesti liikuma. Nüüd pusib ta enam-vähem kõik asjad üksi ära teha. Tema ja ta rulaator.

«Tütar ütleb, et isa, kui sinust muud kasu pole, siis tõstad Eesti meeste keskmist [eluiga] vähemalt,» naerab mees iseenda üle.

Kalju toonitab, et «saab hakkama». See ongi tema jaoks kõige olulisem.

«Ma olen 88-aastane ja surma ei karda, ta ju tuleb nagunii. Aga hirm on see, kuidas ta tuleb... Mul on palju sõpru, kes on jäänud teistele hooldada. See on õudusunenägu, ma tahan elada nii kaua, kuni suudan enda eest hoolitseda,» ütleb vanahärra, kellel hingel mure, et Eesti inimene ei saa oma pensioni eest hooldekodukohta lubada.

Psühhoterapeut Maikalu osutab, et tänapäeva hooldekodud ei ole pensionäridele nagunii kodu eest. Pigem on need nagu haiglapalatid, aga inimene soovib endale oma kodu surmani.

Kuigi Kalju, Luule ja Toomas on üle 80 aasta vanad, ei tähenda, et nemad enam ei unista. Kalju unistused on vahest kõrgelennulisemadki kui mõne temast palju noorema omad.

«On palju, mida ma tahaks teha. Ma tahaks reisida! Ameerikasse ma ei tahagi minna. Pojapoeg reisis ringi ja tõi mulle tüki Suurest kanjonist. Ütlesin talle, et nii see kanjon otsa saabki. Ma käiksin kasvõi Iraagis, Mesopotaamia kultuurihällis. Oleksin tahtnud näha seda kohta, kust kõik alguse sai.»

Kaks kukke

Üks vanatädi helistas korduvalt piirkonnapolitseinikule, et temal on vaja kiiresti kohtuda. Täpsustada ta ei soovinud, ütles vaid, et räägib asjast kohapeal. Nii läksime koos piirkonnapolitseinikuga ühel päeval talle külla uurima, mis siis tädil hingel. Olime valmis, et vanainimesel on naabritega probleemid või näiteks prügi jäetud mitmel korral viimata.
Kuid selleks me ei olnud tõesti valmis, mis meid ees ootas. Nimelt oli tädi meisterdanud ajalehtedest kaks kukke, mida ta soovis nii väga näidata. Kuna tal kedagi teist ei olnud, kellele oma loomingut näidata, siis meenus talle, et tal on ju olemas piirkonnapolitseinik.
Lea Bärenson, Põhja prefektuuri vanemkomissar

Pööre käruvarguses

Politseimajja pöördus seitsmekümnendates aastates maamees, kes soovis teha avalduse aiakäru varguse kohta. Pärast avalduse vormistamist ei kiirustanud ta aga lahkuma. Mees oli kuidagi kurvameelne ja kössis ning menetleja soovitas mehel pöörduda ka ohvriabisse.
Tundus uskumatu, et üks vargus võib inimest niivõrd muserdada. Hakkasime vestlema ja peagi selgus, et mees teab ka seda, kes tema käru ära varastas. See olevat üks külamees, kes ikka aeg-ajalt teiste tagant midagi enda koju viib. Küsisin, kas ta rääkis sellest ka politseile, ja mees ütles, et jah, rääkis küll, aga see ei ole praegu üldse tähtis.
Sain aru, et mehel on midagi hingel. Küsisin, kuidas ta seal maal elab, ja mees rääkis, et ta elab üksinda, kuid saab kõigega hakkama. Tõepoolest, ta nägi jumekas, puhas ja korralik välja. Veel rääkis ta, et lapsed on ammu oma elude peale läinud, käivad teda ka vahel vaatamas, kuid mitte väga tihti ja ega ta tahakski neid liiga tülitada.
Rääkisime veel maast ja ilmast ning küsisin, kas viimastel aegadel on tema elus midagi ka teistmoodi. Ta justkui ärkas ja imestas vist isegi, kui selle välja ütles, et jah, paar aastat tagasi suri tal naine ära. Mees jäi seejuures rahulikuks ja ütles, et eks elu niimoodi käibki ja tema saab ilusasti hakkama.
Viisin jutu veel kord varastatud käru juurde. Tema aga ütles, et las see külamees kasutab siis pealegi tema käru, tal endal neid mitu tükki veel.
Mees ei kiirustanud ikka veel lahkuma, kuid ta ei soovinud mitte midagi. Ütles vaid, et eks ta peab nüüd natuke mõtlema, kas võtab endale veel uue koera või mitte, sest jah, mõne päeva eest suri ära ka tema vana koerakrants.
Olnud selle välja öelnud, lõi ta äkki selja sirgu ja ütles reipalt, et «eks ma hakkan nüüd siis minema ka, aga tule korraks siia maja ette minu auto juurde». Läksime koos õue, mees avas pagasiruumi, võttis sealt kahe kamaluga suuri punaseid õunu ja poetas need mulle tänulikult sülle.
Minule jäi sellest kohtumisest väga soe tunne ja tõdemus, kui vähe on vahel vaja, et hingel hakkaks kergem.
Katrin Paukson, sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötaja

Kommikarbid sugulastele

Üks vanatädi käis meie konstaablipunktis sisuliselt igal nädalal. Tal olid küll sugulased, vist välismaal, kuid nendega ei olnud tal kontakti. Tema aga arvas alati, et sugulastega on midagi juhtunud, just sellepärast käiski meie juures.
See kestis päris mitu aastat. Alati alustas juttu oma sünnist ja lõpetas hätta sattunud sugulastega. Pidime koos temaga mõtlema iga kord välja uue loo, millel on õnnelik lõpp. Et kõik on elus, terved ja nendel on lihtsalt liiga palju tööd, seega nad ei helista.
Ta tõi alati kommikarbid, mis olid ostetud sugulastele, kuid kõigil oli «parim enne» möödunud. Me jõime koos temaga teed ja sõime hea meelega aegunud komme.
Oksana Nikiforova, Ida-Harju politseijaoskonna noorsoopolitseinik

32 kõnet: mis kell on?

Üks kohalike omavalitsuste infotelefonile pidevalt helistajatest on suhkruhaige eakas, kes küsib mitu korda meie spetsialistidelt kuupäeva ja kellaaega, sest peab ettenähtud aegadel ravimit võtma. Tema häälest on meie inimesed kuulnud, kui tervis ei ole hea, ning siis on saadetud talle koju kiirabi ja vähemalt korra on meile teadaolevalt olnud tema olukord kriitiline.
Üks oluline teema, millega pöördutakse, on väide, et lähedased võtavad eakalt pensioni ära. Lisaks tuleb ette, et vanurid on halvas seisus ja hooldamata. Neist juhtumitest teavitame kohalikku omavalitsust.
Eraldi grupi moodustavad vaimsete probleemidega inimesed. Neist üks helistas infotelefonile augustis 32 korda, et küsida kella. Tal on alati ka muid probleeme, näiteks miks tema aken ei sulgu, või teeb muret korteriühistuga toimuv, kuid peamine probleem on siiski see, et ta ostab uusi kelli, aga need visatakse või lõhutakse ära. Seega on tal vaja alati teada, mis on õige kellaaeg. Mõnel päeval tuleb seda ette ka seitse korda.
Lea Rämmeld, häirekeskuse abi- ja infokeskuse juhataja