Pealinna elanike arv kasvab – viimase aastaga tuli Tallinnasse juurde üle 5000 elaniku. See tähendab, et liiklus on muutumas üha tihedamaks ja ruumi jääb liikumiseks järjest vähemaks. Homme tähistatav rahvusvaheline autovaba päev pöörab sellele probleemile küll korraks rohkem tähelepanu, kuid pikemas plaanis see inimeste liiklemisharjumusi ei muuda, kirjutab Bonava Eesti OÜ tegevjuht Timo Riismaa.
Eurostati järgi on Eestis 1000 elaniku kohta 534 sõidukit. Sellega kuulume Euroopas topp 10 hulka, jäädes napilt maha Saksamaast (546) ja Šveitsist (537) ning edestades riike nagu Belgia (503), Norra (502), Rootsi (477) ja Taani (429).
Nii Skandinaavia kui ka Euroopa riigid püüdlevad selles suunas, et elanikud loobuksid oma isiklikust sõiduautost. Juba täna ei kuulu Londonis, Amsterdamis, Kopenhaagenis või Stockholmis elavate noorte prioriteetide hulka isikliku auto soetamine. Miks siis Tallinnas olukord justkui vastupidine on?
Ka meie linnaisad võitlevad autodega. Kehtestatud on tasuta ühistransport, laienenud on tasulised parkimistsoonid, parkimistasude määrad tõusevad aina kõrgemale ning bussidele ja jalgratastele on eraldatud eraldi radasid. Sellegipoolest näitab Tallinna avalike teenustega rahulolu-uuring, et kui 2013. aastal kasutas ühistransporti peamise liikumisvahendina 61 protsenti elanikest, siis 2017. aastal tegi seda kõigest 46 protsenti linlastest.
Tõenäoliselt peitub põhjus kehvas ühistranspordikorralduses, mistõttu võtab ühissõidukiga sihtpunkti jõudmine kaua aega ning põhjustab oma aegluse tõttu tihti ka ebamugavusi. Praegu kulub Mustamäelt Tammsaare teelt Lasnamäe veerel asuvasse Kumusse minekuks autoga 15–20 minutit. Bussiga võtab see aga umbes 45 minutit ja tähendab poolel teel ümberistumist. Kumma valid? Ühistransport võib ju tasuta olla, aga kui see on ebamugav, siis ei kaasne oodatud muutust ning linlased ei kaalugi autost loobumist.
Alternatiivina võiks rääkida rattaga liiklemisest, kuid meie pealinna rattateede olukord on murettekitav – neid kas ei ole piisavalt või on olemasolevad rattateed ohtlikud ja poolikud. Mida näiteks teha, kui tee järsult keset liikluskeerist otsa saab?
Lisaks sellele soodustavad paljud omavalitsusjuhid just auto muretsemist, nõudes arendajatelt uute kodude juurde kohati ebamõistlikul määral parkimiskohtade tagamist.
Tallinna parkimiskorralduse arengukava kohaselt on kesklinnas nõutud parkimiskohtade arv uue korteri kohta 1–1,6 ja äärelinnas 1,4–2. Tallinna ümbritsevates omavalitsustes on normatiiv kohati aga veel jaburam – näiteks soovib Harku vald, et iga uue korteri juurde oleks arvestatud 2,4 autot.
Sellised nõuded on vastuolus euroopalike linnastumise trendidega ning vastanduvad ühistranspordi kasutamise propageerimisega. Võrdluseks – Helsingis ja Stockholmis on arendajatele nõue tagada korteri peale keskeltläbi vaid 0,5 autokohta.
Kui parkimiskoht on juba tagatud, siis on tõenäoliselt ka elanike autoostu otsus lihtsam tulema ja otsene vajadus isiklikust sõiduautost loobuda puudub. Kas me oleme tõesti ülejäänud Euroopast nii palju rikkamad, et tahame innustada peresid omama rohkem autosid, liikudes sellega üldise trendiga vastassuunas?
Autode ülekülluse vastu võitlemisel peaks Tallinn tõstma ka ühistranspordi kvaliteeti ja tänapäevastama liine, tagada tuleb toimiv ja mugav kergliiklusteede taristu ning luua vähem uusi parkimiskohti. Selle tulemusel oleksid paljud ehk valmis ka isiklikust autost loobuma.
Tervitan siinkohal linnajuhtide hiljutist teematõstatust, mille järgi kaalutakse Kalamajas uusehitiste puhul parkimiskohtade rajamise nõudest loobumist. Sellega antakse inimestele signaal, et sinna piirkonda on oodatud elama ühissõidukit ja kergliiklemist kasutada eelistavad inimesed. Sama põhimõttega võiks edasi liikuda ka teistes linnaosades, toetades meedet paralleelselt ühistranspordi ja rattateede võrgustiku kvaliteetsemaks ja turvalisemaks muutmisega.
Autostumise vastu võitlemise protsess peab olema läbimõeldud ja terviklik. Selline, et ka kohalikud elanikud seda mõistaksid ja tahaksid kaasa minna. Vaid nii on võimalik muuta arusaama, et ligipääs parkimiskohtadele ja auto esimese liikumisvalikuna pole mitte inimõigus, vaid suur mugavus, mida aina tiheneva rahvastikuga Tallinnas lähitulevikus enam sellisel kujul lubada ei saa.