Kauaaegne peatreener suunab teadmised noortetöösse

Marek Tiits
, JK Tuleviku meediajuht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast põgusat puhkust on Aivar Lillevere tagasi kodulinna jalgpalliklubi juures: tema ohjata on Tuleviku klubi noortetöö.
Pärast põgusat puhkust on Aivar Lillevere tagasi kodulinna jalgpalliklubi juures: tema ohjata on Tuleviku klubi noortetöö. Foto: Elmo Riig

Kui üldse kedagi saab kutsuda Viljandi jalgpalli auks ja südametunnistuseks, siis see on Aivar Lillevere, keda vähegi selle alaga kokku puutunud inimesed teavad hüüdnime Vansi järgi. Ennast jalgpallialtarile ohverdanud mees on Viljandist ja jalgpallist nii läbi imbunud, et ilma temata ei kujuta siinset spordielu enam ettegi.

Selle võrra ootamatum ja šokeerivam oli läinud jalgpallihooaja lõpus tulnud uudis, milles Lillevere teatas, et on väga väsinud ning loobub Tuleviku esindusmeeskonna peatreeneri kohast. Jah, seljataga oli raske hooaeg, kus kõrgliigasse püsimajäämine napilt välja teeniti, kuid Viljandi ja Tulevik ilma Lillevereta …

Ise kinnitas ta küll, et soovib jalgpalliga seotuks jääda, ning Tuleviku juht Raiko Mutle ütles juba tema peatreeneri kohalt lahkumisest kõnelevas pressiteates, et klubi sooviks on tema jätkamine noortetööjuhi ametikohal. Seejärel anti talle teenitud puhkus ja jäädi tema otsust ootama.

Kõik, kes Lilleveret tunnevad, olid juba toona kindlad, et ta tuleb varem või hiljem taas. Nüüdseks ongi ta Tuleviku klubis tagasi. Tema ametiks on noortetööjuht. Sellest, mis on tema uue ameti sisu, miks on see klubile hädavajalik ning millised arengud ootavad klubi järelkasvu, rääkisime eelmise nädala lõpus.

Aivar, ma ei eksi ilmselt, kui ütlen, et veetsid kirgliku kalamehena suure osa oma enam kui pool aastat kestnud puhkusest kalavetel.

Ma sain kõike teha! Kõike, mida tahtsin. Mul ei ole muidugi suuri unistusi ka. Mul on tsikkel, millega sain sõita. Sain üle kuue aasta Hiiumaal puhata. Sain sõber Leoga kalal käia.

Ah jaa: ma ehitasin kolme kuuga võrri. Sõidab!

Tead, tegelikult oli mul tööd sama palju kui tööl käies. Mul oli kogu aeg midagi teha.

Kui olid peatreeneri ameti maha pannud, läks vaid mõni nädal ja sind sai jälle näha tribüünil: treeninguid jälgimas ja sealt edasi juba liigamängudel. Oli see inerts või ei lase jalgpall sinust hetkekski lahti?

Ju see oli inerts, jah. Huvitav oli ka, vaadata kõrvalt, kuidas teised teevad. Seda polnud varem ju juhtunud. Aga ise väljakule nendel aegadel küll ei kutsunud. Üldsegi mitte. Tüdimus oli ikka suur.

Mis saab sulle uuel ametikohal esimeseks proovikiviks?

Meil oleks tulevikku vaadates vaja vähemalt kaks treenerit juurde leida, et arenguplaanis seatud eesmärgid täita ja plaani soovitud moel ellu viia. Igal noortegrupil peab mingil hetkel olema kaks treenerit. Käisin alles äsja vaatamas kõige pisemate treeninguid, millega on liitunud kümneid uusi lapsi. See ei ole mõeldav, et nii jätkame. Isegi kui grupis on 15-16 last, ei jätku treeneril igaühele vajalikul määral tähelepanu.

Me peame klubi noortetöös üles ehitama uue struktuuri ning mõtestama iga hetke, mille laps veedab klubis treenides.

Kuidas see kõik välja hakkab nägema?

Esiteks tuleb reorganiseerida treenerite ja noortegruppide rotatsioon. Üks treener või treeneripaar tegeleb ühe vanuserühmaga kaheaastase tsükli vältel ja annab selle siis üle järgmistele treeneritele, kes on keskendunud just järgmise vanuseastme treeningutele. Nii saavutame selle, et juba paari aasta pärast on meil iga treener oma vanuseastme laste juhendamises spetsialist.

Teiseks – ja see on eelneva suhtes väga oluline – peavad treenerid hakkama tegema senisest tunduvalt enam dokumenteerivat ja analüütilist tööd. See tähendab lihtsas keeles, et nad peavad tähendama oma treeningrühma ja iga lapse kohta eraldi järjepidevalt üles erinevaid arenguid. Nii jääb meile jälg maha lapse individuaalsest arengust ning samuti areneb treener.

Paralleel on lihtne: mõtle treeningutest nagu koolist. Igas vanuseastmes lisandub treeningutel erinevaid jalgpallielemente, mis on just selles eas kõige paremini arendatavad ja treenitavad. Laps areneb samm-sammult. Koolis õpetab matemaatikat algklassis üks, põhikoolis teine ja keskkoolis kolmas õpetaja. Samasugune kvalitatiivne vahe peab olema üheksa-aastasi ja kaheteistkümneaastasi juhandavate treenerite vahel. Niimoodi läbib laps klubi noortesüsteemi, kuni pärast U-19 vanuseklassi peab ta arenguvestluste kaudu jõudma otsusele, kas ta tahab liikuda edasi täiskasvanute klassis ning kas teha seal amatöör- või profisporti.

Mida see treenerite dokumenteeriv ja analüütiline töö täpsemalt tähendab?

Olen ette valmistanud kõik treenimistöö alused ja treeninguprotsessi dokumenteerimise alused. Lihtsustatult öeldes seisneb treeningute dokumenteerimise vajadus selles, et kui treener võtab nii-öelda uue aastakäigu oma käe alla, on tal juba kogu info selle kohta, mida ta peab hakkama selle rühmaga tegema ja mis suunda liikuma, tal ei ole vaja seda ise välja mõelda. Metoodika on ette valmistatud. Treener peab fikseerima ja dokumenteerima kõik läbitavad etapid.

Samuti juurutame treeningute läbiviimise lehe, mille treener täidab enne treeningut ning mis jääb samuti nii tööanalüüsi kui järgmistel aastatel kasutamise tarbeks klubi andmebaasi. Seda saab teha nii arvutis kui käsitsi. Lehel on kirjas absoluutselt kõik, mida treeningul tehakse – on ju igal harjutusel, igal elemendil oma mõte ja eesmärk.

Korra aastas täidab treener iga mängija kohta skautimislehe, mis on väga põhjalik ja keskendub mängija arengus olulistele nüanssidele: milline on tema tase ühes elemendis, milline teises; kuidas on tal lood keskendumisega, platsinägemisega, füüsisega ...

Lisanduvad ka lihtsamad ja elementaarsed asjad: noortetreeneri uuendatud tööjuhend, lapsevanemate rühmapõhised koosolekud ning tagasiside andmine ja saamine, treeningutel osalemise tabelid, kõigi salvestatud andmete paigutamine pilve ehk internetikeskkonda, et neile oleks tagatud ligipääs ja varundamine ...

Vansi, ütle ausalt: kui sa peatreeneri ameti maha panid, kas kaalusid ka võimalust siirduda hoopis muule tööle? Sa olid siit lahkudes ju silmaga nähtavalt äärmiselt väsinud. Või teadsid sisimas juba siis, et ju sa ikka klubisse tagasi tuled?

Asi oli lihtne. Ma olin nõus tegema ka muud tööd, aga enne tahtsin puhata ja seda ma ka tegin. Võtsin end töötukassas siiski arvele ja kui tööturul ringi vaatasin, tegin töötukassa pakutud tööotsija teste. Tead, mis neist välja tuli? Ma olen treener! Ma lihtsalt olengi treener ja kõik. Mitte lukksepp, mitte müüriladuja, mitte insener.

See andis enesekindlust. Sain ka pakkumisi. Mitte palju, aga neid oli. Ja kui klubiga kokkuleppele saime, panime visioonid paika. Siin ma nüüd olen. Treeneritööd ma praegu siiski tegema ei hakka. Eks mul tule teinekord kedagi asendada ja nii, aga ma tahaks selle noortetööasja korralikult käima tõmmata ja seda ei saa kiirustades ega lihtsustatud korras teha. See on suur ettevõtmine ja seda tuleb teha keskendunult. Ainult nii on sellel mõtet.

(Intervjuu on täismahus avaldatud klubi Tulevik kodulehel.)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles