Reinsalu noortekampadest: õigusrikkujatele tuleks maksta huvihariduse toetust

Noortejõuk Foto: Krimi

Justiitsminister Urmas Reinsalu saatis eile haridus- ja teadusministeeriumile ning sotsiaalministeeriumile kirja ettepanekutega noortekampadega võitlemiseks.

Ministri hinnangul napib riskikäitumisega noortel huvitegevuse võimalusi ja sotsiaalprogramme. Ettepaneku järgi võiks haridus- ja teadusministeerium suunata kohalikele omavalitsustele eraldatav täiendav huvihariduse ja -tegevuse toetus. Ühe sihtrühmana tuleks lisada ka riskikäitumisele kalduvatele ja õigusrikkumisi toime pannud lapsed ja noored.

«Õigusrikkumisi toime pannud lapsed ja noored ei kattu alati toimetulekuraskustes olevate perede lastega. Seega ei taga praegune huvihariduse lisatoetuse süsteem täiendavat toetust riskikäitumisega ja õigusrikkumisi toime pannud lastele ja noortele suunatud noorsootööalasteks tegevusteks,» seisis justiitsministri allkirjaga kirjas.

Lisaks tegi minister sotsiaalministeeriumile ettepaneku, et nad kontrolliksid, kas lastekaitse üle Eesti suudab leida õigusrikkumisi toimepannud abivajavatele lastele sobivad meetmed ja sotsiaalprogrammid tervishoiu, hariduse või noorsootöö valdkondades. «Täna neid napib näiteks Virumaal,» edastas justiitsministeerium.​

Justiitsministeeriumi tellimisel valmis «Tõsiste käitumisprobleemidega noortele suunatud teenuste analüüs». Uuringu viis läbi SA Poliitikauuringute Keskus Praxis. Uuring on täismahus kättesaadav siit.

Uuringu järeldused

1. Kõik analüüsi kaasatud juhtumid on oma teenuste teekonnal käinud läbi neljast süsteemist (haridus-, tervise-, sotsiaal- ja korrakaitsesüsteem).

Analüüsi koostajate hinnangul tõstatub küsimus juhtumikorraldusest ehk kes on see spetsialist, kelle ülesandeks on noore vajadustele vastavatele teenustele suunamine. Täna selge süsteem selles osas puudub.

2. Teenuse sobivust konkreetsele noorele ei hinnata piisavalt.

Eestis puuduvad ühtsed hindamisinstrumendid tõsiste käitumisprobleemidega lastele sobivate teenuste valikuks. See viib selleni, et kohati jõuavad kinnistesse asutustesse lapsed, kellega saaks töötada kogukonnas või kelle psüühikahäiretega tööks ei olda konkreetses asutuses valmis.

See, et laps jõuaks just talle kõige sobivama teenuseni, on esmane tingimus riskide ja vajaduste adekvaatne hindamine.

3. Pea kõigil tõsiste käitumisprobleemidega noortel on diagnoositud psüühikahäired.

Kõigi analüüsi kaasatud juhtumite puhul oli lapsel diagnoositud mitu psüühikahäiret, sh oli vaid üks juhtum, kus lapsel ei olnud aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosi. Mitmel juhul oli lapsele määratud ka psüühikahäirest tingitud raske puue. Lisaks on paljudel ka alkoholi- või narkosõltuvuse probleemid.

4. Eesti teenustesüsteem ei arvesta noorte psüühiliste erivajadustega.

Enamus täna Eestis tõsiste käitumisprobleemidega noortele pakutavatest teenustest ei võta arvesse diagnoosidest tingitud erivajadusi. Ühelt poolt tunnetavad kompetentside puudujääki nii spetsialistid ise, kui ka lapsed ja nende vanemad.

Faktid räägivad ka sellest, et teenuste kasutamise käigus ei parane oluliselt laste psüühiline seisund ja käitumisprobleemid (pigem muutuvad tõsisemaks), mis viitab teenuste vähesele võimele pakkuda mõjusat abi psüühiliste erivajadustega lastele ja noortele. 

5. Algkooli hariduslikud tugiteenused ja lastepsühhiaatria on esimesed kontaktid teenustega. 

Esimesed ilmingud tõsistest käitumisprobleemidest on nähtavad sageli 5-10-aastaselt. Samuti jõuavad lapsed siis sageli ka koolis ilmnenud käitumisprobleemide tõttu psühhiaatria teenuseni. Nende teenuste kättesaadavusest ja lapse vajadustele vastavusest sõltub seetõttu olulisel määral, kuivõrd käitumisprobleemid vanuse kasvades võimenduvad ja kuivõrd jõuab laps edasi õiguskaitse- ja sotsiaalsüsteemi teenusteni. 

6. Teenuste kattuvus ei ole probleem.

Kattuvusi teenuste osas on suhteliselt vähe, ainsana võib dubleerimist täheldada psühholoogilise nõustamise puhul, mida osutatakse eri variatsioonides nii haridus-, tervishoiu- kui ka sotsiaalsüsteemis. 

7. Puudu on kvalifitseeritud spetsialistidest

Kõige selgemalt joonistub andmetest välja vajadus spetsialistide järele, kes on võimelised oskuslikult töötama väga keeruliste multiprobleemsete laste ja noorte juhtumitega. Kui aga lapsel (ja perel) on korduvad negatiivsed kokkupuuted ebapädevate spetsialistidega, siis on käitumisprobleemid leevenemise asemel hoopis võimendunud. 

8. Puudu on haridust pakkuva residentaalse raviasutuse teenusest

Sageli on spetsialistid ja pered Eestis olukorras, kus tuleb tõdeda, et täna ei ole Eestis nende lapse jaoks sobivat teenust, eelkõige tingituna lapse psüühilistest erivajadustest. Selles olukorras oleks need lapsed vajanud mitmekomponendilist residentaalset teenust (nn ravikodu), mis hõlmab psühhiaatrilist ravi, hariduse omandamist ja sotsiaalsete toimetulekuoskuste arendamist.

9. Puudu on residentaalsetest teenustest täisealiseks saanud noortele.

Analüüsi käigus tõstatus küsimus sellest, mis saab tõsiste käitumisprobleemidega noortest edasi, kui nad saavad täisealiseks. Täna on neil noortel sageli kaks varianti – nad naasevad õigusrikkumiste juurde ja jõuavad vanglasse või suunatakse nad hooldushaiglasse ehk teenusele, mis ei ole neile sobiv. Mõlemad väljavaated on nii lapse kui ka ühiskonna vaatest soovimatud tulemused tõsiste käitumisprobleemidega laste teenustele.

10. Puuduvad teenuste kvaliteedi ja mõju hindamise kriteeriumid

Kuigi teenusepakkujatel on mõningad võimalused anda hinnanguid teenuste pakkumisele ja selle tulemustele, puudub vastav süsteem, mis võimaldaks anda hinnangut, kas (eeldatavalt õigele) teenusele jõudnud lapsega on tehtud õigeid asju õigesti ning mis on olnud teenuse mõju. Sellest tulenevalt ei ole võimalik ka teha teenustevahelisi võrdlusi ning analüüsida nende kuluefektiivsust. See aga tekitab potentsiaalselt olukorra, kus teenustele suunatud ressursse ei kasutata parimal võimalikul viisil.