Vietnami president Tran Dai Quang suri täna 61 aasta vanuselt pärast rasket haigust, teatas riigimeedia.
Vietnami presidendi surma põhjustas toksiline viirus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«President Tran Dai suri 21. septembril kell 10.05 sõjaväehaiglas,» teatas Vietnami ametlik uudisteagentuur ja lisas, et surma põhjustas raske haigus.
Quangile sai saatuslikuks haruldane ja toksiline viirus, millesse ta nakatus mullu juulis, ütles endine tervishoiuminister ning riigijuhtide tervise eest vastutav Nguyen Quoc Trieu veebiportaalile VnExpress. Viiruse nime ta ei täpsustanud.
Trieu sõnul reisis Quang ravi saamiseks Jaapanisse kuus korda.
Trieu ütles, et president langes raskesse koomasse mõni tund pärast seda, kui ta kirjutati neljapäeva pärastlõunal sisse 18. sõjaväehaiglasse. «Jaapani professorid ja doktorid ravisid teda ja aitasid hoida presidendi tervist umbes aasta kestel,» sõnas Trieu.
«Samas pole maailmas ühtegi ravimit, mis suudaks seda haigust täielikult ära ravida. Selle asemel suudeti vaid seda mõnda aega tagasi hoida,» ütles ta.
Vietnami presidendi palee pealinnas Hanois.
Nhac Nguyen / AFP / Scanpix
Quang sai presidendiks 2016. aasta aprillis pärast rohkem kui nelja aastakümmet tööd mõjuvõimsas avaliku julgeoleku ministeeriumis.
Kuigi presidendiametit loetakse riigi nelja tähtsaima riigiameti hulka, siis tema rolli peetakse suuresti tseremoniaalseks. President reeglina kohtub riiki külastavate liidritega ja võõrustab diplomaatilisi üritusi, eesmärgiga suurendada Vietnami profiili maailmas.
Quang näis hiljuti avalikkuses kõhn ja kahvatu ning tundus jalgadel ebakindel, kui võõrustas eelmisel nädalal Indoneesia presidendi Joko Widodo tervitustseremooniat.
Viimati käis ta avalikkuses kaks päeva tagasi, kui kohtus Vietnami tulnud Hiina poliitikute ja teiste väliskülalistega Hanois.
Poliitbüroo liikmel Quangil oli karmi ja partei ridades mõjuvõimsa isiku maine, kuid sageli ei tundnud ta end avalikkuses mugavalt ning teda ei peetud nii karismaatiliseks kui mõnda tema parteikaaslast riigi võimuladvikus.