Kaubandussõda kogub tuure

Mihkel Nestor
, SEB majandusanalüütik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Nestor
Mihkel Nestor Foto: Jaanus Lensment

USA ja Hiina vaheline konflikt on uute tollide kehtestamisega võtmas täiemahulise kaubandussõja mõõtmeid. Kuigi tariifid on hetkel veel tagasihoidlikud, siis ettevaates on oodata pigem olukorra halvenemist.

Trump lisas kaubandussõjale hoogu

Lõppeval nädalal kõlasid taas suuremad kahuripaugud võimust võtvas kaubandussõjas. Jätkuna suvel kehtestatud tariifidele teatas USA, et kehtestab täiendavalt 10% tollimaksu umbes 200 miljardi dollari väärtuses Hiina importkaupadele. Lisaks ähvardas president Trump tõsta tariife järgmisel aastal kuni 25%ni, kui Hiina ei lõpeta väidetavaid intellektuaalomandi varguseid USA ettevõtetelt ja teisi ebaausaid kaubanduspraktikaid. Vastumeetmena teatas Hiina valitsus samaväärse tollimaksu kehtestamisest USAst toodavatele kaupadele koguväärtuses 60 miljardit dollarit.

Kui vaadata numbreid, siis võib ilmselt tõdeda, et nüüd on konfliktist liigutud üle tõelise kaubandussõjani. Mäletatavasti puudutasid tänavu aasta juulis ja augustis kehtestatud tollimaksud veel oluliselt väiksemat osa Hiina ekspordist USAsse, piirdudes  väärtuses vastavalt 34 ja 16 miljardi dollariga. Täiendava 200 miljardilise mahu lisandumine tähendab, et nüüdsest on löögi all juba enam kui pool Hiinast toodavatest kaupadest. Muutuseks on ka see, et kui varasemad piirangud puudutasid konkreetseid tööstuskaupasid, siis nüüdne sortiment on oluliselt laiem, hõlmates sealhulgas ka paljusid vahetarbekaupasid, mida USA ettevõtted tootmissisendina kasutavad.

Millisena kujutab Trump ette USA majanduse hiilgavat tulevikku, annab märku fakt, et maksu alla pandi muuhulgas näiteks ka paberkotid ja puidust kastid. Kõlab kui palju tasuvat tööd Ameerika rahvale? Et seekordne tariifilaine ähvardas märkimisväärselt mõjutada oluliste tootmissisendite hinda USA ettevõtete jaoks, eelnes tollide kehtestamisele tugev lobby-kampaania. Mõne haru jaoks osutus veenmistegevus ka edukaks: Apple’i suure võiduna jäid tariifide alt välja jaetarbijatele mõeldud elektroonikakaubad. Samuti pääses tollidest osa tööstuses ja põllumajanduses sisendiks olevast keemiatööstuse toodangust, mõned haruldased metallid jpm.

Hiina vastab                                      

Kuigi Hiina vastutollid jäid mahult USA meetmetele alla, siis seda vaid pragmaatilisel põhjusel – Ühendriikide kaubaeksport sinna piirdus mullu vähem kui 130 miljardi dollariga. Suhtarvuna puudutavad uued maksud koos suvel kehtestatud tollidega nüüd koguni 85% USAst tulevast kaubaimpordist. Ehkki Hiina ei suuda kaubavahetusbilansi ebavõrdsuse tõttu USAle samaväärselt vastata, saab kaubandussõjas kasutada ka mitmeid teisi meetodeid. Riigivõimu otsest seost järgnevaga pole tõendada lihtne, kuid ei saa märkimata jätta, mis on suve algusest toimunud dollari ja jüaani vahetuskursiga – kui aprillis sai ühe USA dollari eest 6,3 jüaani, siis nüüd juba 6,9. Protsendina arvutades on jüaan dollari vastu odavnenud seega pea 10% ehk täpselt nii palju, kui kaotavad Hiina ettevõtted kaubandustollidest.

Lisaks valuutakursiga manipuleerimisele on Hiinal arsenalist võtta karmimaidki meetmeid. Ehk kõige mõjusam relv Trumpi kaubanduspoliitika vastu oleks Hiina turul tegutsevate USA ettevõtete ahistamine kõikvõimalike administratiivsete ja bürokraatlike meetoditega. Et hetkel proovib Hiina teha halva mängu juures head nägu ja hoida konflikti osapoolena selgelt Donald Trumpi, mitte USA-d tervikuna, siis pole nii karmide meetoditeni veel jõutud, kuid tulevikule mõeldes ei saa seda kindlasti välistada. Arvestades USA suurtettevõtjate mõju poliitikale, võib taolistel võtetel olla oluline efekt. Et novembris saabuvad USAs juba vahevalimised, mis võiks jõujooni Hiina jaoks kasulikumas suunas kallutada, hoitakse vähemalt seni neid relvi veel tallel.

Ettevaates ei usu enamus valdkonna asjatundjatest, et Trumpil õnnestuks Hiina valitsust murda. Kuigi Hiinat kutsutakse maailma vabrikuks, on viimastel aastatel selgelt liigutud enam sisetarbimisel põhineva majandusmudeli poole. Seda trendi väljendab ka ekspordi tähtsuse vähenemine – kui veel kümmekond aastat tagasi moodustas see riigi SKPst tublisti üle kolmandiku, siis mullu vaid 18%. Eksport USAsse mõjutab Hiina SKPd hinnanguliselt 4% võrra, mis on küll suhteliselt suur osakaal, kuid majandust tervikuna vaadates siiski ületatav.

Kaubandussõja loogika                    

Donald Trumpi erinevate sammude tõlgendamine hakkab juba võtma 1980ndate aastate sovjetoloogia-sarnase teadusharu mõõtmeid, sest spekulatsioone tema motiivide kohta kaubandussõja vallapäästmisel leidub tõesti arvukalt. Suurimat poolehoidu leiab neist teooria, et Trumpi poliitika peegeldab lihtsalt tema isiklikku maailmavaadet, mida nõunikud kõigutada ei suuda. Vaadates rahvusvahelist kaubandust nullsumma mänguna, polegi need sammud ehk nii ebaloogilised. Ka ajastuse poolest on uute kaitsetollide kehtestamine arusaadav, sest juba 6. novembril toimuvad Ühendriikide vahevalimised. Hiina-vastase retoorika üles kütmine peaks vabariiklaste loodetavalt hääli juurde tooma.

Viimaste aastakümnete jooksul aset leidnud muutused USA kaubavahetus­bilansis on muljetavaldavad. Kuigi USA eksport ületas importi viimati 70ndate aastatel, toimus suurem kärisemine alles selle sajandi algusaastatel. Nüüdseks on see trend päädinud olukorraga, kus kaubavahetusbilanss oli 2017. aastal puudujäägis pea 800 miljardi dollariga. Kui lisada arvestusse aga teenuste eksport, paraneb pilt märgatavalt. Nimelt suutis USA müüa välisriikidesse mullu teenuseid 255 miljardi võrra enam, kui neid sisse osteti. Et „uue majanduse“ tegijad Trumpi toetajaskonna hulka ei kuulu, on see poliitiliselt aga väheoluline. Küll leidub presidendi toetajaid hulgaliselt „puidust kastide“ valmistajate seas, kelle traditsiooniline töö on kadumas. Jättes eri valijagruppide erahuvid kõrvale, ei ole taolised ponnistused lihttöö konkurentsivõime suurendamiseks muidugi mõistlikud. Uued sektorid on vanadest tootlikumad ja ühiskonna kui terviku rikkus suureneks, kui odavat tööd tehtaks vähem. Et üks poliitik suudaks majanduse loomulikku arengut pikaajaliselt pidurdada ei ole muidugi reaalne ja lõpuks kaovad taolised töökohad niigi.

Tuleviku osas – viimane kord kui USA 2002. aastal Georg Bush vanema valitsemisel kaubandustõkkeid püstitama hakkas, ei lõppenud see just liialt hästi. Toona kehtestatud terasetollid hakkasid tõsiselt häirima siseriikliku tööstust, pidurdades seeläbi nii majanduskasvu kui töökohtade loomist. Seetõttu said need kehtida vähem kui kaks aastat, enne kui lõplikult kaotati. Trumpil võib muidugi indu olla pikemaks vastupanuks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles