/nginx/o/2018/09/23/11440082t1hd153.jpg)
Globaalse kapitalismi ja vabade turgude kriitik - paavst Franciscus ei mõista selgelt konteksti, milles elab Euroopa. Kus juures terve Euroopa. Sest tema huvid on globaalsed -ta on globaalne pastor- ja ta ei näe absoluutselt näiteks rahvaste ajalugu. Franciscuse jaoks on tähtis vaid ideede ajalugu: tema vaated on, et vastu tuleb võtta suvaline võõras, globaalne kapitalism on paha, sest selle pärast on maailmas ebavõrdsus ja nii edasi.
Leedus kohtus paavst sealse konkurentsi nõukogu juhiga ja jutlustas talle, kuidas tuleb konkureerida nii, et kellelgi sellest halb poleks. Oli suur kontrast president Dalia Grybauskaite ja Franciscuse kõne vahel kuna Grybauskaite rääkis vabadusest ja ajaloolistest juurtest ning paavst ajas läbi vaid ühe fraasiga selle kohta, öeldes, et ta on saabunud külaskäigule, et austada Leedu sajandat iseseisvuspäeva. Edasi «roolis» paavst jutu juba oma lemmikteemadele.
Kolmes Balti riigis ei leia paavst tõenäoliselt toetust, kuna nendes maades suhtutakse vabaturgu ja konkurentsi positiivselt. Mis puudutab Leedut, siis leedulastel on selge arusaam kirikust, kui kannatajast ja vastupanuliikumise keskusest, mida nõukogude ajal alla suruti. Leedu ühiskonnas on kirikul tänini kõrged usaldusnäitajad. Samas vaatamata statistikale ja sellele, et kirik täidab leedulaste meeltes tähtsat kohta, on kiriku külastatavus seal võrdlemisi madal. Vähemalt kaks korda madalam kui vastav näitaja Poolas. Leedus suhtutakse kirikusse hästi, kuid paavst Franciscuse seisukohtadesse vaoshoitult, sest Leedus on vasakpoolseid vähe. Leedus nähakse teda avaliku elu tegelasena, hea inimesena, kes hoolitseb laste ja invaliidide eest. Kuid arutlused kapitalismi kahjulikkusest teed leedulaste südametesse ei ava.
Franciscusest on hiljuti ilmunud raamat «Dictator Pope». Selle kirjutas üks Malta ordu liige alguses anonüümselt, kuid pärast tunnistas oma autorlust. Raamat räägib sellest kuidas Franciscus juhib tegelikult kuuriat. Sellest avaneb hoopis teine pilt kui tema avalikust kuvandist publiku ees kui toredast vanaisast, kes kui vaja kas või harjadega žongleerib. Tema juhtimisstiil on väga jäik ja karm.
Kui oled nagu kardinal Mccarick vasaktsentrist, ent tunned tõmmet noorte ning ilusate seminaristide vastu, siis on olulisemad vasakvaated, kui see, et sinu moraalset käitumist ei tohiks kirik heaks kiita.
Kui vaadata kriitikat paavsti aadressil, siis ei meeldi ta konservatiivsetele kirikutegelastele, kuna ta põikleb kõrvale moraalsetest küsimustest. Näiteks lahutuste, abortide ja geiabielude teemadelt. Selle asemel eelistab rääkida globaalsest kapitalismist ja kliima soojenemisest. Ühe sõnaga ta on eemaldunud sellest, mis katoliku kiriku jaoks on apostellik traditsioon ja eelistab kõnelda teemadel millest kirjutaks ajaleht Guardian.
Konservatiivseid kardinale ja piiskope üritab Franciscus paavsti õukonnast kõrvale tõrjuda. Kus juures kui oled nagu kardinal Mccarick vasaktsentrist, ent tunned tõmmet noorte ning ilusate seminaristide vastu, siis on olulisemad vasakvaated, kui see, et sinu moraalset käitumist ei tohiks kirik heaks kiita. Paavst Franciscus lubas teha seda, mida ei suutnud Benedictus XVI: puhastada Vatikani kuuria ja lõpetada läbipaistmatus. Skandaale pedofiilidega oli juba tema kahe eelkäija ajal. Kuid see, mida praegu näeme on selle jätk. Franciscust süüdistab praegu pedofiilide kaitsmises endine nuntsius Washingtonis. Nuntsius heidab Franciscusele ette, et ta on tühistanud keelud, mis seati sisse pärast Mccarricku skandaali. Paavst omakorda on keeldunud seda kommenteerimast. Kui paavst ei kommenteeri, siis jääb vägisi mulje, et need süüdistused on õiglased.
Franciscuse tugev külg on see, et ta üritab teha usku lihtsaks ja kättesaadavaks. Kuid tal on kaks nägu. Üks mida näitab meedia ja teine mida ei näita. Ta on väga ideologiseeritud inimene, kes üritab karmide meetoditega oma päevakava peale suruda.
Mees, kes saabub lähemal ajal Eestisse pole nii üheseltmõistetav, nagu teleriekraanilt paistab. Tema allesjäänud valitsusaeg tõotab kiriku jaoks väga turbulentseks kujuneda.