Kahju kelkivast Tihasest

Urmas Hännile
, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale 11 ministeeriumi tuleks koosseise optimeerida ka 24 riigiametis.
Peale 11 ministeeriumi tuleks koosseise optimeerida ka 24 riigiametis. Foto: Erik Prozes

Eesti Vabariigi taasiseolemise ­ 28. aastal tegi seltskond suuri ­isemõtlejaid hämmastava tähelepaneku: meil on ministeeriume liiast. Vähe sellest. Nagu teravapilksete kõneisik rahvusringhäälingule antud usutluses märkis, ripub mõnegi ministri ametisse määramise loogika riikliku huvi asemel mõnelgi juhul ära poliitiliste ametikohtade tasakaalust.

Ent kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kõnealusest olu­korrast päästab riigi vaid pisuke ümberkorraldus. Uuendus, mis seisneb kõikide ministeeriumide konsolideerimises üksnes ühe kantsleri kamandada valitsusasutuseks.

Et väikeriigi kesk­organ liiga grandioosne ei saaks, on nutimeestel mõeldud sellelegi ja leitud: loodava peakorteri ajutrust koosnegu peaministrist ja kümnest ministrit. Viimasena mainituid on praegu 14, seda 11 ministeeriumis.

Õnnetuseks sunnib lõpuks ometi meie ­rahva õuele õnne toov plaan üht-teist uurima. Esmalt pärima, miks ei äratanud reformistide huvi 24 riigiametit, kus koosseisude optimeerimine ja järelejäänute kontsentreerimine ühte superametisse annaks veel etemat kokkuhoidu, kui seda tõotab ministeeriumide ühtesidumine ja neist “õhu väljalaskmine”.

Teiseks oleks huvitav teada, mis vägi sunnib ametnikke järsku saagima oksa, millel nad on end mõnusalt sisse seadnud ja juba kümmekond aastat lasknud ühest kõrvast sisse, teisest välja heietusi riigireformist.

Liiati paneb uutjate usk teostada oma idee poliitilise jõu asemel vaid vaimujõu toel kulme kergitama.

Mis vägi sunnib ametnikke saagima oksa, millel nad on end mõnusalt sisse seadnud?
Urmas Hännile, Pärnu Raeküla kooli emakeeleõpetaja

Sunnib imestama ja meenutama Ivan Krõlovi valmi “Tihane”, kus “üks tavaline Tihane/kord siutsus tähtsalt üle ranna:/“Ma olen mere peale vihane/ja otsustasin põlema ta panna!”.

Kuigi Tihase kuraas ehmatas linnud Neptuni riigist pagema, ent meelitas vete veerde ka hulga rammusa uhhaa lootuses maiasmokki, polnud ühtedel ega teistel põhjust tõtata, sest “et tuld ei tõusnud üle vee,/ja Tihasele tema laul/ei toonud kuulsust ega au”.

Kahju Tihasest. Oli tal vaja praalida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles