Maailmaränduri päevik: Mehhikos on tunda, et kapitalism on tagasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/09/25/11444693t1h1790.jpg)
Läksin ostsin endale kohaliku kõnekaardi ja vahetasin natuke raha. Tulles otse Kuubalt, oli vaatepilt väga kirju. Kaubanduskeskuseid ja poode on kõik kohad täis. Kapitalism oli tagasi, kirjutas jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.
Lennureis Havannast Cancuni kestis natuke üle tunni ja nii kiirelt kui lennuk õhku tõusis, hakkas see ka maanduma. Tollis läks kõik ladusalt, korjasin ratta ja muu elamise lindilt kokku ja tellisin takso.
Olin endale Airbnb kaudu kesklinnas toa broneerinud ja kuna ratta ja kahe suure kotiga on raske ühistranspordiga liigelda, otsustasin minna lihtsama vastupanu teed. Jõudsin kohale juba pimedas ja mu võõrustajad Magdalena ja Santiago olid mulle valvuri putka juurde vastu tulnud.
Koht oli väga kena, ümbritsetud aiaga, maja taga suur bassein ja maja ees valvur, kes kõigel silma peal hoidis. Õhtul oma võõrustajatega juttu rääkides, tuli välja, et ka nemad olid paari päeva pärast reisile minemas. Plaanis oli vana VW Põrnikaga Mehhikost Kanadasse sõita. Ma olin nende viimane klient enne reisi.
Hommikul panin ratta kokku ja läksin käisin rattapoest läbi. Tahtsin tagumised hammasrattad välja vahetada, et mägedes veidi kergem sõita oleks. Samuti oli vaja natuke esimest pakiraami korrastada. Kahjuks neil sellist osa, mida mul vaja oli, kohapeal ei olnud. Aga siiski proovisid selle mulle leida ja jätsin ratta nende hoolde.
Peale Cancuni ja Playa del Carmenit pidavat olema ratta osi palju raskem leida, nii et tahtsin enne asja korda saada. Järgmiseks läksin ostsin endale kohaliku kõnekaardi ja vahetasin natuke raha. Tulles otse Kuubalt, oli vaatepilt väga kirju. Kaubanduskeskuseid ja poode on kõik kohad täis. Kapitalism oli tagasi.
Õhtul rattapoodi tagasi jõudes oli heaks uudiseks, et pakiraam oli jälle korras. Halb uudis oli aga see, et tagumisi hammasrattaid ei olnud siiski võimalik tellida. Käisin korra teisest rattapoest ka läbi ja kuna seal ka ei olnud, otsustasin oma õnne proovida Playa del Carmenis.
/nginx/o/2018/09/25/11444693t1h1790.jpg)
Hommikul soovisin Santiagole ja Magdalenale head reisi ja alustasin oma esimest sõidupäeva Mehhikos. Natuke olin ärevil ka. Siiski Mehhiko, mitte kõige ohutum maa kus vändata. Õnneks möödus teekond siiski ilusti, tuul oli terve päev tagant ja varsti olingi Playa del Carmenis. Nagu Cancun, oli tegemist kuurortlinnaga.
Otsustasin öömaja mitte ette broneerida ja käisin lihtsalt mõned hostelid läbi, kuni leidsin sobiva. Tahtsin, et ratas oleks kindlas kohas ja et hind oleks soodne. Leidsin hosteli, kus voodikoht maksis 6,5 eurot ja mis asus täpselt kesklinnas. See on madalhooajal reisimise juures hea, kõik on odavam.
Olles ennast sisse seadnud, läksin esimese asjana rattapoodi. Jällegi neil sobivat juppi kohapeal polnud, aga öeldi, et kui kohe ära tellida, peaks järgmiseks päevaks ehk reedeks kohale jõudma. Polnud kõige hullem diil, mistõttu otsustasin ära tellida ja paariks päevaks paikseks jääda.
Hostelis kohtasin ühte prantsuse neiut, kes nagu minagi, oli teel Ushuaiasse. Teekond kulges Alaskalt Argentiina lõunatippu. Ehk õnnestub veel teepeal näha, kuna marsruut on üpris sarnane. Pean küll kiiresti väntama, et bussile järgi jõuda.
Reedel tuli välja, et rattajupp jõuab kohale siiski alles esmaspäeval. Enam polnud miskit teha, pidin esmaspäeva ära ootama ja lootma, et vähemalt siis kohale jõuab. Päeval kohtasin paari kohalikku, Jonathani ja Guadalupet, kes mind endaga roadtripile kaasa kutsusid. Miks mitte, saangi vahelduseks autoga sõita.
Plaan oli minna Tulumi ja maiade linna varemed üle vaadata. Tulum oleks ka mu järgmine sihtkoht rattaga. Nüüd saan linnale väikse eelvaate. Plaan oli ka ujuma minna ja rannas olla, aga kahjuks hakkas peale lõunat sadama. Vihmahooaeg on endiselt täies hoos. Õhtul käisime veel söömas ja päeva lõpuks olid kõik nii väsinud, et täitsa tore oli jälle hostelis tagasi olla. Nagu oleks terve päeva rattaga sõitnud.
Järgmisel päeval sain jälle oma uute sõpradega kokku, jalutasime niisama linna peal, käisime söömas ja tegime paar õlut. Ootasin pingsalt kõne rattapoest, et võin läbi astuda ja asjad olemas.
Kella kolmeks päeval polnud kõne siiski tulnud ja pidin oma majutust Tulumis jälle edasi lükkama. Nimelt oli Tim nõus mind endajuures tasuta majutama, aga viimasel ajal kipuvad plaanid koguaeg muutuma. Õnneks tundus tal olevat paindlik graafik ja ta sai minu olukorrast täitsa aru.