/nginx/o/2018/09/26/11448910t1h7734.jpg)
Looduse sesoonsel ehk aastaajalisel muutumisel on oma akordid. Üks nendest on lindude ränne, mida me kevadel ja sügisel märkame eri vaatenurgast. Kevade edenemist tunnistab lindude saabumine, kus üks või teine liik annab oma ilmumisega märku, kuidas seis on. Sügisel ei panda linnuliikide kadumist meie ümbrusest eriti tähele, küll aga suuremate koondiste ilmumist ja ära- või ülelendu.
Varem otsustati lindude järgi maatööde tegemist ja ilmamuutusi. Näiteks kui augustis kohalikud sookurepesakonnad rabadest põldudele ilmusid, öeldi nende kohta külvikured ja rutati rukkikülviga. Nende minek tõi kurjad ilmad, hanede ja luikede ränne kuulutas hallade ja lume tulekut.
Meie vanarahvas oli mõneti targem kui antiikteadlased ega arvanud Aristotelese kombel, et linnud poevad talveks peitu, nagu näiteks pääsukesed pidanuvat talve tiigimudas veetma. Põllul töötades ja karjas käies oli pilt hoopis selgem kui kabinetis mõtiskledes. Maapoisist koolmeistriks edenenud Friedrich Kuhlbars andis laulusõnades selguse, et lend läheb ikka sinna, „kus Egiptimaa”.
Minu arvates pidas luulemeister silmas just halle sookurgi, sest toonekurgi pesitses tema loomepäevil Eestimaal õige vähe ja nende lahkumine on üsna märkamatu – ühel augustipäeval neid lihtsalt pole enam näha.
Kesk-Euroopa linnuteadlased said aga just valge-toonekurgedelt teada, kus nad käivad: 200 aastat tagasi leiti ühel kevadpäeval Saksamaal lind, kellel oli läbi kaela nool, milles etnograafid tundsid ära ühe neegrihõimu jahiriista Ida-Aafrikast. Selliseid „noolekurgi” on Euroopas leitud veel mituteistkümmend isendit.
Laialt alalt kogutud lindude kevadise saabumise daatumite alusel pani Eesti päritoluga akadeemik Alexander von Middendorff 1855. aastal kaardil paika mitme liigi isopipteesid ehk samasaabumisjooned, samuti põhilised rändesuunad. Hilisemad uurijad sedastasid, et need jooned langevad suurel määral ühte kindla samasoojusjoone ehk isotermi nihkumisega.
Rändlindude saabumis- ja lahkumisajad on viimase 60 aasta kestel märksa muutunud, ilmses seoses kliima soojenemisega. Matsalu rahvuspargi linnuteadlane Eve Mägi analüüsis eeskätt Läänemaal kogutud ornitofenoloogilisi andmeid ja leidis, et 1950. aastatest saadik on varasemate rändelainete liikide kevadine saabumine läinud keskmiselt 17 päeva varasemaks.
Sügisel aga lahkuvad hilisemad rändlinnud paar nädalat hiljem kui eelmise sajandi viimasel kolmandikul. Mitu liiki on hakanud Eestis vähesel hulgal talvitamagi, näiteks loorkullid, hallhaigur, rooruik, isegi põldlõoke.
Lindude jaotus paiga-, hulgu- ja rändlindudeks pole päris asjakohane. Paljud seni paigalindudeks arvatud liikide meiegi asurkonnad on üsna liikuvad. Näiteks rasvatihased on osutunud mitte üksnes Eestis ringi uitajateks, vaid on koos mitut teist liiki tihastega rännanud talveks Kesk-Euroopani. Ka meie hallvaresed rändavad sadu kilomeetreid lõuna poole, peale selle rändab siit läbi kümneid tuhandeid kirdepoolseid vareseid.
Rändlinnud jaotuvad laias laastus kaug- ja lähiränduriteks. Kaugrändurid lahkuvad sügisel üsna varakult, osalt juba augustis, ja nende rändetee viib enamasti Kesk- ja Lõuna-Aafrikasse, mõnel liigil aga kagusse, isegi Indiani. Viimaste näiteks on karmiinleevike, rohe-lehelind, väike-kärbsenäpp ja mõned teised.
Tänu kliima ja toiduolude muutumisele on mitme kaugränduri talvituspaigad teisenenud – näiteks varem eranditult Aafrikas talvitanud valge-toonekurgi võib nüüd talviti kohata Portugalis ja Itaalias, kuid põhiosa suundub ikka senistesse paikadesse. Kui lähirändureid võib pidada ilmade järgi kodureisi alustajateks, siis kaugrändurid oma Sahara-tagustest ja eriti Lõuna-Aafrika talikorteritest hakkavad kodu poole liikuma instinkti ajel.
Lindude rändefenomenide uurimise metoodika ja tehnika on järjest täienenud ning toob selle loodusnähtuse tundmisesse ja mõistmisesse igal aastal mõndagi uut.
Praegu püsivad nii meilt kui ka kirde poolt Läänemaale kokku lennanud sookured veel siinmail, et paari nädala pärast võtta tuul tiibade alla pikaks reisiks „ikka, ikka lõuna poole” Kirde-Aafrikani. Sookurg on võetud eelmisel nädalal juba 16. korda peetud Matsalu loodusfilmide festivali sümboliks. Filmipidu külastanud inimesed võisid hommikuti ja õhtu eel Läänemaa põldudel ning madalas meres ja rannaniitudel olevate puhkepaikade vahel lendamas näha kümneid tuhandeid kurgi.