Filmiarvustus: «Tuulte tahutud maa» on suur film väikese maa loodusest
/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
28. september 2018, 19:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kesklinna kontoris oma elu raisates jääme me ilma kõige ilusamatest vaatemängudest, mida maakeral meile pakkuda on. On omamoodi irooniline, et nende nägemiseks pole vaja minna kusagile teisele poole maakera, vaid piisab Tallinnast välja sõitmisest. Ent ka maal olles ei viitsi enamik meist ärgata vara, et minna metsa otsima põtru, metssigu, kitsi või kõikvõimalikke linde. Ja seetõttu ongi režissöör Joosep Matjuse film äärmiselt tänuväärne.
Tunni ajaga näete suurelt ekraanilt aastat kodumaa looduses: kuidas lumme mattunud jäistest maastikest tärkavad kevadised ülased ja sumedad suvised loojangud lõikuvad sügistormidega. Selle kõige keskel elab oma elu põdralehm, kes esiti kondab luhtadel ringi teismelise järeltulijaga, aga kui aeg sealmaal, toob ilmale uue põlvkonna. Ja uskuge mind, emaarmastuse ja lapsepõlve lõppemisega kaasnevat traagikat, mis eemale peletatud noore põdra näost peegeldub, on isegi saalist valus vaadata.
Aga nalja saab ka – eriti siis, kui kolm metssiga otsustavad, et jube mõistlik mõte on hakata mööda vesist heinamaad taga ajama kaht põdrapulli. Eemalt näeb see välja nagu mopside kambakas mastifitele. Või siis hetk, kus meespõder otsustab, et kõige sensuaalsem viis naispõdrale mulje avaldamiseks on oma sarvedele väiksema heinasao kogumine. Aga mis seal salata, eks me kõik ole nooruses rumalusi teinud.
Filmi kõige kaunimad hetked on aga välja pakkunud suurim kunstnik ise – valgus. Verevad päikeseloojangud, suisa pühalikult kuldsed hommikused udud ning looklevate jõekäärude uskumatuna tunduvad keerdkäigud on veelgi erilisemad tänu droonikaadritele ning tulemuseks on mõistagi tõeline esteetiline elamus, millele keerab oma vindi peale suurepärane originaalmuusika.
Kokkuvõttes on selle filmiga sama lugu nagu eesti muusikaga – kui me seda ise ei loo ega esita, siis ei tee seda (üksikute eranditega muidugi) mitte keegi. Ja sestap tulebki Matjuse ees kaabut kergitada, sest ta näitas veenvalt, kui äge on Eesti loodus ja millest kõigest me linnas elades ja lõunani põõnates ilma jääme. Ja kui olete kinokava jõllitades kahevahel, kas vaadata loodusdokki või märulit, siis lubatagu siinkohal soovitada loodust.
«Tuulte tahutud maa»
Loodusfilm
Režissöör: Joosep Matjus
Muusika: Eeter ehk Anna Hints, Marja-Liisa Plats ja Ann Reimann
Kestus: 1 tund ja 2 minutit