/nginx/o/2018/10/02/11463756t1hf99f.jpg)
Maailma spordijuhtide kiitmine pole üldjuhul kombeks, sest kui sport pakub positiivseid emotsioone, tarnib need enamasti atleet, mitte ametnik. Keegi ei kiida ju jalgpalli MMil löödud vingetest väravatest saadud õnneliku tunde eest FIFA presidenti Gianni Infantinot, vaid ikka väravate autoreid. Mis on õige ja loomulik, kuigi selle, et sportlastel oli MMil võimalik šedöövreid serveerida, tagas korraldajana FIFA.
Küll aga on spordijuhid sageli avaliku kriitika objektiks. Alati mitte õiglaselt, sest – jalgpalli näitel jätkates – FIFA pole ju absoluutselt süüdi, et turumajandusliku loogika tõttu ei ole maailma parimate naisjalgpallurite teenistus kaugeltki võrreldav meeskolleegide omaga.
Aga samas saavad maailma spordijuhid ka hulganisti õigustatud kriitikat, sest juhmus, ahnus ja valskus pole spordiametnike seas tundmatud omadused. Eetiline majakas lastakse sageli silmist, kui nina ees asuvad ahvatlused, mille kõlbelisus ja vastavus ausa mängu aadetele on puudulikud, ent ahvatlused ise moel või teisel kasumlikud.
Heaks näiteks – endiselt jalgpalli juures püsides – FIFA otsus anda 2018. ja 2022. aasta meeste MM-finaalturniirid vastavalt Venemaa ja Katari korraldada.
Maailma spordijuhid saavad ka hulganisti õigustatud kriitikat, sest juhmus, ahnus ja valskus pole nende seas tundmatud omadused.
Aga septembris oli kahel puhul põhjust spordijuhte targa ja vastutustundliku otsuse eest kiita. Esmalt rahvusvahelist laskesuusaliitu (IBU), kes langes kevadel oma ajaloo suurimasse skandaali, kui ilmnes, et senine tippjuhtkond (norralasest president Anders Besseberg ja sakslannast Nicole Resch peasekretär) olid võtnud Venemaa sportlaste positiivsete dopinguproovide varjamise eest vastu altkäemaksu.
Septembris valiti laskesuusaliidule uus president ja kandidaate oli kaks – rootslane Olle Dahlin ja lätlane Baiba Broka. Viimase kohale kerkisid valimiste eel tugevad kahtlused sidemetes Venemaaga. IBU liikmed näitasid üles vastutustunnet, Dahlin võitis hääletuse 39:12. Arvestades laskesuusatamise populaarsust ja prominentset positsiooni talialade seas, oli Dahlini võit märgilise tähendusega.
Täpselt samuti ka Euroopa jalgpalliliidu (UEFA) juhatuse eelmise nädala otsus häältega 12:4 anda 2024. aasta EM-finaalturniiri korraldusõigus Saksamaale, mitte nende vastu kandideerinud Türgile, kus inimõiguste olukord üha halvenemas. On mõnevõrra pentsik spordijuhte mõistlike otsuste eest kiita, aga paraku kumab foonil eredalt korralik annus vastupidist talitamist.
Näiteks Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) survel ja initsiatiivil otsustati hiljuti taastada Venemaa antidopinguagentuuri õigused hoolimata sellest, et neile esitatud tingimused (sh riikliku dopingupettuse korraldamise omaks võtmine) on täitmata. Eetikamajakas osutus tol puhul tülikaks ja lülitati välja. Ühtlasi muutus ROKi jutt olümpiaaadetest ja -ideaalidest jällegi tublisti õõnsamaks.